Koduaia vaenlasi talitsedes on inimene püüdnud ikka nende nõrkusi või eripäraseid omadusi ära kasutada. Mutid näevad väga halvasti. Toidu aitavad neil üles leida väga hea haistmine ja kompimiskarvad. Nad tajuvad niiskuse- ja temperatuurimuutusi, madalaid ja kõrgeid helisid ning võnkeid. Isuäratava lõhna suunas kaevab mutt uue käigu (tunnis kuni 7 m), vastik hais või hirmutav võnge suunab nad aga kaugemale.

Ümber kaitstava peenra võib paigutada keppide otsa torgatud tiivikud, keerata iga kepi ümber traadi ja suunata selle maasse. Vägagi mõjusa peleti saab teha suurest plastpudelist ja tokist või raudvarvast. Tee pudeli külgedesse mõned lõiked ja painuta plastiribad tiivakestena välja. Seejärel pane pudel – põhi ülespidi – mulda surutud tokile vms vabalt pöörlema. Sedasi pöörlevaid hirmutisi saab traadi abil kinnitada ka puuokstele, aiatäis pudeleid oleks päris mõjus, kuigi mitte just ilus vaatepilt. Tiivikutest on muidugi kasu ainult tuulise ilmaga.

Mutipeleteid leiab ka poest. Odavad päikesepatareil töötavad peletid pole kahjuks mõjusad. Elektroonilised võnkujad on aga kallid ja nende asukohta tuleks aias sageli muuta: mutid on targad ja harjuvad ohutu võnkeallikaga ruttu.

Muti head haistmist ära kasutades on teda tõrjutud ka haisudega. Heal söödamaal paiknevat käiku mutid seepärast alati veel maha ei jäta, pealegi saab haisutekitaja ju ka käigust välja lükata. Värskesse mutimullahunnikusse võib matta näiteks roiskuva kala või kalarappeid, samuti on mullahunnikusse ja käikudesse haisema topitud hapnevaid piimatooteid, kõrvetatud karvu, lemmikloomade ja enda fekaale, kassipissihaisulist liiva, nuuskpiirituse, kampri, bensiini vms lehkavaga niisutatud kaltse, suitsukonisid, hapendusvedelikke jpm. Kindad pane enne haisurünnaku korraldamist kindlasti kätte, sest mutile mõjub ka inimese lõhn.

Muti jaoks lõhnavad ebameeldivalt või liiga tugevalt ka mitmed taimed. Abi on loodetud ja ehk leitudki käikudesse pistetud toominga-, leedri-, ebajasmiini-, elupuu-, leeskputke- ja koirohuokstest; hariliku rassi lehtedest ja seemnetest; valge mesika, aedruudi-, piparmündi- ja melissilehtedest; küüslaugust ja märjast kõdunevast mereadrust; mutimullahunnikusse kallatud tomatilehe-, tubaka- ja nõgesevirtsast.

Mitmeid taimi võib katsuda ainult siis, kui kindad käes, sest neis on nahka ärritava mõjuga aineid. Ettevaatlikult tuleb ümber käia leeskputke, aedruudi ja hariliku rassiga. Rassilehti käikudesse pannes tuleks kanda ka respiraatorit, muidu hakkab nina kihelema. Rassilt saab teisel kasvuaastal seemneid. Käikudesse pandud haakeogadega seemned põhjustavad mutile ja vesirotile eriti koleda surma, sest need jäävad loomade (ka kasside ja koerte!) karvadesse kinni. Kui loom end kraapides seemneist vabastada üritab, imendub naha kaudu aeglaselt organismi kange mürkaine tsünoglossofiin.

Aedruuti ja harilikku rassi võib kasvuhoones või peenras kasvatada elusa biotõkkena kaitstavate taimede ees: kasvuhoonesse piisavat paarist rassitaimest. Aedruudi lehkavate juurte vahelt mutid ja mügrid end läbi ei kaeva.

Maa alla on aetud ka klaasikilde, naelu, traati, žiletiterasid jm teravat. Sellel pole küll mõtet, sest mutt kaevab oma käigu sellistest tõketest mööda.

Kindlasti ei tohi maa alla suunata mootorsõiduki heitgaasi, põletada mutikäigus bensiini, mootoriõli või muu sellisega niisutatud kaltse või väävlipulbrit. Sedasi rikud oma aia mulla ja hävitad seal palju kasureid.

Kuna mutile mürki sisse sööta ei õnnestu, on kõik aiapoodides müüdavad biotsiidid peletava mõjuga.

Kuidas peletada mutte biotsiididega, miks on kõige kindlam mutt kinni püüda ning millega ja kuidas seda teha, saab lugeda siit:

https://kodus.ee/artikkel/mutt-vihatuim-aiakahjur-nr-1