Nende ilmne vastastikune sümpaatia ei olnud veel kuhugi kaugemale arenenud, kui selgus, et Martin on otsustanud sõita Ameerikasse.

Noormees otsustas Annat üllatada ja saatis talle töö juurde kulleriga suure roosikimbu. Anna tänas ja nii see jäi. Rohkem nad ei suhelnud.
Pärast seda alles kaks nädalat hiljem naasis Martin tööle ja kutsus siis Anna õhtul välja. Anna keeldus, sest see kutse tuli liiga äkki. Pealegi jäi Annale mulje, et mees kujutas ette, kuidas tema kaks nädalat muudkui ootas seda õhtusöögikutset.

Kuid Martin polnud allaandja tüüp ning proovis juba järgmisel päeval uuesti. Ta ütles jälle, et lähme õhtust sööma. Nüüd Anna otsustas, et mis siis ikka, võib ju minna.

Õhtusöök läks väga kenasti, sest nad said aru, et neil oli palju ühist. Martin muutus õhtu jooksul Anna jaoks meeldivamaks. Annal oli hea meel, et ta mehe kutse vastu võttis.
Peagi käisid noored juba nädalas mitmeid kordi koos väljas, jalutasid ja kallistasid.

Oli selge, et nad mõlemad on armunud. Anna veetis aina rohkem aega Martini pool ning elu näis lausa õitsevat. Martin vahetas vahepeal töökohta ja sai juurde enesekindlust.

Martin oli äärmiselt aktiivne ning pea iga õhtu kutsus ta Annat kaasa erinevatele meelelahutustele. Martin oli lausa väsimatu loomuga. Ta kohe armastas ringi trippida, nagu seda kutsutakse.

Martin kutsus Anna ka oma vanemate maakoju, kuigi noored olid alles kuu aega koos olnud. Martini maakodus Annale väga meeldis. Kahekesi saunas ajasid nad igasugust juttu. Martin millegipärast tunnistas, et tal on olnud 13 tüdruksõpra. See oli Anna jaoks jahmatav. Noored olid mõlemad alles 26aastased. Anna mõtiskles, et mees vahetab siis ju naisi nagu sokke? Kaks elukaaslast aastas. Et kui pisut ära tüdineb, võtab uue ja jätab koha vana maha.

Samal ajal katkestas Anna mitte juts meeldiva mõttekäigu Martin, kes küsis millegipärast, kas nad on nüüd paar. Anna ütles, et tema pole sellele mõelnud, sest nad ju alles said kokku. Ja liasas, et tema sooviks hetke nautida ja hetkes elada. Milleks on vaja suhteid niimoodi määratleda? Oleme lihtsalt teineteise jaoks olemas ja naudime teineteise seltskonda, pakkus Anna. See mõte Martinile ei meeldinud, sest ta tahtis Annat endale ametlikult. Ta küsis, kas Anna ei julge kinnitada, et nad on elukaaslased.

Varsti pärast seda hakkaski senine idüll mõranema. Pidevalt tekkis arusaamatusi ja eriarvamusi. Martin hakkas näitama enda teist palet, mis polnudki alati seiklushimuline ja lõbus. Kui talle mõni asi ei meeldinud, ütles talle selle ülbelt ja teravalt Annale otse näkku.

Veel mõnea aja pärast sai Anna aru, et tegu on kontrollifriigiga. Alguses oli Martin osanud seda varjata. Martin tahtis nüüd teada iga detaili Anna käikudest ning avaldas päris tihti arvamust, et tema meelest on naine oma käikudega liiale läinud.

Anna ei saanud lõpuks isegi oma õega suhelda, sest viimane pidavat Martini meelest viima Annat halvale teele. Tegelikult see polnud sugugi nii. Kuna konfliktiolukordi tuli ette aina sagedamini, siis ega Annagi sõnavahetustes võlgu jäänud. Mõni õhtu karjuti teineteise peale lausa hääled kähedaks.

Rõõm oli suhtest kadunud ja nad elasid nagu pidevalt nääklev abielupaar.
Ühel päeval teatas Martin, et parem oleks lahku minna. Juba see väljend oli imelik. Anna oli talle algusest saadik rääkinud, et naudime koos hetki ja ärme kiirusta. Martin oli ise oma peas ära otsustanud, et Anna on tema elukaaslane.

Anna oli ikkagi kurb, sest ta oli ju mehesse armunud probleemidest hoolimata. Kuid Anna ei saanud midagi teha, et mehe meelt muuta. Anna mõtles, et ehk ongi nii parem, kuigi esialgu on valus. Sest kui on juba hakanud viltu minema, siis vaevalt see kõige ilusam aeg enam tagasi tuleb. Nii lõppeski nende lühiajaline suhtlemine ja Martin ei kirjutanud ega helistanud enam. Anna ei põdenud kaua, sest ta oskas vabadusest rõõmu tunda.

Anna ja Martin kohtusid juhuslikult alles aasta aega hiljem ühel peol, kus nad korraks juttu sattusid rääkima. Täpsemalt Martin tuli Annaga rääkima. Kiitis, et tal läheb veel paremini kui Annaga koos olles ja näitas viibates, et tema uus elukaaslane tantsib seal.
Anna ei suutnud selle peale küsimata jätta: „Mitu tüdrukut sul vahepeal on olnud?“
Martin vastas: „Tema on minu 19. elukaaslane.“
Anna naeris ja tänas jumalat, et ta selle mehega kokku ei jäänud.