See, et laste internetikasutusel silma peal hoitaks, on iga lapsevanema üks olulisi kohustusi. Täpselt sama tuleb teha ka enda asjadega, kuid seda Ene ja Taavi mõistsid alles politseis.
Ene ja Taavi peres on kasvamas kaks teismelist poissi, üks viieteistaastane ja teine kolmeteistaastane. Poisid on muidu tublid ja korralikud, suuremaid pahandusi nendega ei ole, politseisse pole vanemad poistega kunagi jõudnud, kuni ühe sügisõhtuni.

Vallatu video

Oli just koolivaheaeg ja vanemad otsustasid nädalavahetuseks poisid maale vanavanemate juurde viimased vabu päevi veetma saata ja ise ka puhata. Loomulikult, kui lapsi ei ole, siis on vanematel on vaba graafik ja nad keskendusid täielikult endile. Natukene veini ja veidike õrritust ning vanemad otsustasid elus esimest ja viimast korda teha mitte just päris kõigile näitamiseks perevideo. Taavi salvestas vallatuse telefoni ning hiljem tõmmati see klipp arvutisse, parooliga kaitstud vanemate kausta.
Mismoodi ja kuidas see hiljem poiste kätte jõudis, on tegelikult selgusetu senini.

Vanemate vallatuse meenutusena tuli ühel päeval politseist kõne Enele. Lapsed olevat nende videot jaganud sotsisaalmeedias ja müünud ka raha eest vastavates täiskasvanute portaalides, kasseerides raha oma pangaarvele. Summa polevat küll märkimisväärne, ent kuna tegemist on alaealistega ning müügiobjektiks oli pornograafilise sisuga meediafail, siis oli vanematel riminaal­asi soolas.

Ene ja Taavi olid muidugi šokis, ent kohtumisele politseiga tuli minna esmalt ilma poisteta. Ene meenutab, et kõne oli niivõrd õudse sisuga, et esialgu ei räägitudki kodus poistega,-vaid kuulati ära politsei versioon ja siis võeti poisid ette. Ene meenutab õudseid seiku politseist siiamaani. Seal näidati suurel ekraanil ära ka nende täispikk video.

„No mis ma ikka öelda oskan, häbi olid silmad täis mõlemal ja me kumbki ei suutnud politseiga vist adekvaatselt rääkida. Me ei suutnud isegi selgitada, mis imevalemiga poisid suutsid asja rahaks teha ja selle pealt teenida. Kuulasime rahulikult politsei ära, lubati videod maha võtta ja see juriidiline kriminaalasja jutt hakkas minust juba tol hetkel mööda minema,“ meenutab Ene.
Õnneks oli politsei väga mõistev, kuid selge see, et teema oli tõsine.

Karm jutuajamine poistega

Pärast politseis käiku võeti poisid kodus korralikult ette ja korra tuli veel ka koos poistega minna politseisse. Järgnes ka rida kohtumisi sotsisaaltöötajate ja lastekaitsjatega.
„Laste jaoks oli alguses muidugi kõik suur nali, asja tõsidus jõudis nendeni tegelikult alles politseis. Meie jaoks Taaviga oli kogu lugu ülimalt ebameeldiv ja kahetsusväärne. Lastespetsialistid viibutasid näppu ja meid vaadati kui veidrikke,“ räägib Ene.

Mõned kuud hiljem siiski kriminaalasi lõpetati koosseisu puudumise tõttu ning vanemad on teinud sellest omad järeldused. Ene räägib: „Sellise teemaga käia mööda erinevaid ametkondi oli ikka mega piinlik. Ilmselt tuleb seksuaalkasvatusega alustada juba märkimisväärselt varem ja oma asjad tuleb hoida rangeima pilgu all, sest tänapäeva nuti-lapsi ei saa alahinnata. Nad on targemad kui sa ise.“