„Poolteist pead on ikka pool teist pead," naljatab sõbranna, disainer Ene Ammer „Ma tuletan Ivile ka seda tihti meelde, et ta teeb peeglinägu, kui peeglisse vaatab ja suu eriliselt prunti ajab.”
Kui sellest Ivile räägin, mida sõbrad temast arvavad, ütleb lihtsalt ja lühidalt: „Siiani väga kenad inimesed.”
Suures poliitikas, kus Ivi Eenmaa pärast Eesti Rahvusraamatukogu direktori kohalt lahkumist 1998 aastaid oli, kaugenetakse ajapuuduse tõttu lähedastest, kuigi poliitikas inimene ka kasvab. "Oma lähedastele tahan ikka öelda, et oodake mind! Ma ei kao kusagile! See kiire aeg saab mööda ja siis kohtume. Tahan neid inimesi säilitada, kes mulle kallid. See aeg peab jälle tulema, kui saame kokku, et elu üle arutada, ja kui mind ennast on nende jaoks rohkem." Nii ütles Ivi siis.

Kas s e e aeg, kui aega on, on nüüd saabunud?
Nii ja naa. Praegusel ajal, kui olen ainult Tallinna linna volikogu Reformierakonna fraktsiooni liige, on mul muidugi rohkem aega, kuid kiire pole kuhugi kadunud. Ütleme nii. et elu jooksul kohtad paljusid inimesi, kuid lõpuks selgub ikkagi, et ligidaseks saad vähestega. Need inimesed jäävad. Ka siis, kui aega on vähe. Ma lihtsalt tean, et nad on olemas ja see annab kindlusetunde. Rohkem kui 20 aastat poliitikas olnuna julgen välja öelda, et poliitikast saad pärisellu kaasa vähe sõpru. Kuigi on olemas palju ühiseid arusaamasid, mis on ühe poliitilise jõu või erakonna mõtteviisi aluseks, siis pigem jäädaksegi rohkem mõttekaaslasteks. Kindlasti eristan siin lugupidamist sõprusest, sest mitte alati ei kujune head suhted ja vastastikune lugupidamine isiklikuks sõpruseks, mis on mitmepalgelisem nähtus ja eeldab selle „millegi veel“ olemasolu. Poliitikas nii vajaliku meeskonnatunde sisse kuulub alati ka sisemine konkurents, aga ka palju muud, millest ma ei taha rääkida. Samas pean ennast siiralt õnnelikuks inimeseks, sest ka sellest eluperioodist olen leidnud inimesi, keda ma saan nimetada tõelisteks sõpradeks. Ma usaldan neid, püüan hoida ja kui vaja – toetada.”

Ivi Eenmaa raamatukogu juhina. Foto Maaleht

Elus puuduvad kordusetendused. Elu läbi kopeerpaberi poleks ka huvitav. Traditsiooniline küsimus, kas teeks midagi teisiti?

Kahjuks minevikku ju muuta ei saa. Muuta saaks midagi ainult tulevikus. Minu elust pikem osa kuulus aega, mida küll tagasi ei taha, kuigi mitmed väärtused, mis sellest ajast külge on jäänud, vist polegi nii halvad. Igatahes olen elanud teadmisega, et aita inimesi, siis aidatakse ka sind. Me hoidsime ja kaitsesime üksteist, kui oli raske. Meie pidime palju õppima, et jalgadele saada. Täna painab mind mõnede inimeste, eriti 30ndates eluaastates inimeste mõningane pealiskaudsus, kuid kindlasti teavad nad palju sellist, mida meie ei osanud hinnata.Tänases elus mulle meeldivad need noored inimesed, kes teavad, mida nad tahavad, näevad vaeva ning nende ees on uksed lahti mistahes valdkonnas ja üle maailma. Meie nooreks olemise ajal seda ei olnud. Üle kõige hindan ma aga iseotsustamise võimalusi ja suure hirmu kadumist elu elamise ees. Ka seda ei olnud, kui meie noored olime.
Ise eelistan suhelda, nii palju kui on võimalik, just endast nooremate inimestega. Nad on palju huvitavad kui minuealised tihti kibestunud vanainimesed, kes oma olekuga igati näitavad, nagu oleksid nad millestki ilma jäänud.
Kui aga midagi kahetseda, siis kadunud aega, mida sai kulutatud tühjale-tähjale. Ometi on aeg vist ainukene ressurss, mida ei saa tagasi. Oleks pidanud palju rohkem võõrkeeli õppima, kuid siis polnud selleks ka erilist stiimulit. Kahjuks mõistad neid asju siis, kui see aeg on läinud. Tänaseks olen juurde õppinud kannatlikkust, lahti saanud mõningasest edevusest, kuid vastaseid suudan ikka endale soetada. Mõni lausa arvab, et ma võiks juba olematu olla. Ise arvan, et elu on huvitav ning juurde tuleb omandada uusi teadmisi igal Jumala poolt antud päeval. Aeg-ajalt kordan endale, et õpi noortelt, siis on kergem. Kõige koledam oleks kalgistuda kurjaks vanainimeseks ja siis maailma peale vihane olla.

Ivi Eenmaa presidendi vastuvõtul 2004. aastal. Foto Priit Simson


Presidendi vastuvõtul 2006. aastal, kui ta oli Võru linnapea. Foto Rauno Volmar


Kas on aega, mida viita näiteks televiisori ees?

Ma pole eriline telemaan. Vaatan põhiliselt uudiseid. Arutelud on muutunud „ärapanemisteks“ ja see mind eriti ei kaasa. Küll aga vaatan ja kuulan erinevaid saateid maailmast ja muusikast . Mezzo kanal on üks lemmikuid. Klassikaraadio samuti.


Kuidas oma 75. sünnipäeva tähistate?

Ei tähistagi. 75 on ainult üks number, sest elu läheb ju edasi. Kingin endale meeleoluka reisi, sest see jääb mind positiivselt saatma.

Õnne ja edu, Ivi Eenmaa!