Argo jutustab, et ta on teist korda abielus - esimene abielu sai sõlmitud noorelt ning peagi läksid paari teed kahjuks lahku. Sigridiga on ta koos olnud kuus aastat ning nende peres kasvab ka nelja-aastane poeg.

"Uskusin, et suudame teineteist alati mõista, aga praegu olen tõtt-öelda natuke pettunud," tõdeb ta. "Mulle tundub, et Sigrid ei püüagi minu ja mu ema olukorda inimlikult mõista. Asi on selles, et mu ema on eluaeg elanud maal ning ka pärast isa surma seal maamajas ise hakkama saanud. Praeguseks on tema tervis aga kehvaks läinud, ta on korduvalt pidanud haiglas olema ja on selge, et üksi seal kaugel maakohas ta enam elada ei saa. Oleme siis nüüd arutanud, mida teha. Minu jaoks oleks enesestmõistetav, et ema tuleb meile. Meil on ruumi piisavalt, elame ju eramajas, saaksime emale võimaldada omaette toa. Niivõrd-kuivõrd saaks ta aidata ka lapse järele vaatamisel.

Aga Sigrid ei soovi seda, tema soovitab tungivalt kaaluda ikkagi hooldekodu varianti. Et seal on kogu aeg olemas inimesed, kes ema eest saavad hoolitseda, meie käime ju tööl. Ja et pealegi ei tee see suhetele kunagi head, kui sedasi kõik ühe katuse all elavad. Mina sellist suhtumist ei mõista. Selliste pealtnäha otsitud põhjuste pärast saata inimene vanadekodusse kopitama? Ise on ta alati mu emaga väga hästi läbi saanud, mitte kunagi pole nende vahel mingeid probleeme olnud, ema just väga hoiab Sigridit...

Mis puutub hooldamisse, siis otsest hooldamist ema ju praegu veel ei vaja, tarvis oleks lihtsalt, et ta ei oleks päevade kaupa üksinda. Kui ükskord vajab, siis küllap saab ju mingi inimese selleks ka palgata, kes meil käiks...

Nii et tegelikult tundub mulle, et Sigrid on vastu lihtsalt põhimõtteliselt, ilma mingi päris põhjuseta. Ta kardab midagi. Küllap pelgab, et me ei saa hakkama või et läheme kõik omavahel tülli - eks neid jutte liigub ju muidugi ringi sellest, kuidas üheskoos elades hakatakse üksteise kallal näägutama ja lõpuks läheb pere veel üldse lahku. Tean, et tal on oma tutvusringkonnas ka üks taoline lugu, ühest sellisest keerulisemast vanainimese hooldamisest, mis lõpuks lõppes sellega, et mindigi tõepoolest lahku. No ei saa selline asi ju meiega juhtuda! Me ei ela kuskil ühe- või kahetoalises korteris, kus kõigil pead-jalad koos. Me elame majas, meil on siin piisavalt õhku ja ruumi igaühele. Sigrid aga ütleb, et see on tema arvamus ja kõik. Et tema meelest ei ole see õige otsus ja niimoodi tema oma südames tunneb.

Maja iseenesest kuulub ametlikult minule. See on ostetud enne meie abielu. Ja tegemist on minu emaga. Seega loogiliselt võttes peaks see olema minu otsus. Ometi ei saa ma seda langetada vastu Sigridi tahtmist, see tähendaks suurt ja tõsist tülliminekut. Tema on minu abikaasa, ma pean tema arvamusega arvestama. Temaga mingile kompromissile jõudma.

Samas ei saa ma jätta ka arvestamata oma haige emaga. Ma tean, et tegelikult oleks ta nõus ka hooldekodusse minekuga, ta ise seda ükskord mainis. Eks see ole ka üks Sigridi argumentidest, et ta ise ju ka... Aga ma lihtsalt ei suuda seda teha. Hooldekodu ei ole ju mingi kodu! Mul üks sugulane oli kunagi ühes sellises, kui ma veel laps olin. Mäletan, et kui teda vahel vanematega vaatamas käisime, siis ta ikka poetas mõne pisara sellepärast, et tal enam kodu ei ole. Ma ei taha, et ema peaks niimoodi elama ja kurvastama, ta pole seda mitte millegagi ära teeninud. Tema hoolitses minu eest, kui ma laps olin, nüüd on minu kord hoolt kanda tema eest. Ainult... Kuidas küll oma naisele selgeks teha, et ta aru pähe võtaks?"