Mark Forsythi "Purjutamise lühiajalugu" on ülevaade inimkonna suhetest alkoholiga läbi ajaloo, alates muinasajast kuni 20. sajandini. Mida on inimesed eri aegadel joonud, miks nad seda on teinud ja kuidas? Üks värvikamaid peatükke raamatus on joomine Venemaal.

Venelastele meeldib juua. Neile meeldib ka teisi purju joota. See on kalduvus, mis ulatub aastasadade taha. Juba 1550ndatel märkis Püha Rooma riigi saadik Venemaal, et moskoviidid on tõepoolest meistrid teisi ära rääkima ja jooma veenma.

On muidugi tõsi, et sotsiaalne surve joomiseks on alati olemas olnud, kuid Venemaal on lausjoomise pealesundimine osa äritegevusest, diplomaatiast ja poliitikast. Venemaast rääkides kerkib alati esile nimi Stalin, mis on naljakas, sest ta polnud venelane ja tema tegelik nimi polnud Stalin. Ta oli grusiin ja tema nimi oli Jossif Vissarionovitš Džugašvili. Stalin oli tema revolutsiooniline pseudonüüm. See tähendab Terasmees. On üsna hästi teada, et Stalin kehtestas riigis hirmuvalitsuse, mis ulatus kuni riigijuhtide ladvikuni välja. Kuid päris tipus, Beria tasandil, kes oli NKVD juht, ning Hruštšovi tasandil, valitses Stalin hirmu ja purjujootmise abil. Meetod oli lihtne. Stalin kutsus oma poliitbüroo kokku ja korraldas neile õhtusöögi. Neil polnud tegelikult lubatud keelduda.

Õhtusöögil sundis Stalin neid jooma ja jooma ja veel jooma, ja ka siin polnud neil tegelikult võimalik keelduda. Hruštšov meenutas:

Peaaegu igal õhtul helises telefon: „Tule siia, me sööme õhtust.” Need olid kohutavad õhtusöögid. Me saime koju alles koidu ajal ja ometi tuli meil järgmisel päeval tööle minna. Inimeste jaoks, kes Stalini laua taga tukkuma jäid, lõppes asi halvasti.

Stalin tegi oma otseste alluvatega pelgalt seda, mida sovettidele meeldis teha igaühega. 1939. aastal sõlmitud Molotov-Ribbentropi pakti tähistati õhtusöögiga, millel öeldi kakskümmend kaks toosti, enne kui toit lauale toodi. Kuid Stalini eraõhtusöökidel oli veel luupainajalikum varjund. Stalin võis naerda kuni pisarateni, kui Beria matkis Zinovjevi surmaeelseid karjeid, kelle Stalin oli käskinud hukata. Diktaator tavatses oma piibu Hruštšovi paljale pealaele tühjaks koputada, enne kui käskis tal kasakatantsu tantsida. Kaitse rahvakomissar lükati õhtu edenedes alati tiiki. Stalin ise kuigi palju ei joonud. Vähemalt jõi ta palju vähem kui tema külalised, ja käis ringi kuulujutt, et viin, mida ta kurku kallas, oli tegelikult vesi. See oli trikk, mida ka Beria katsetas, kuid jäi vahele. Lõpuks muutus tema suhtumine filosoofiliseks ja ta ütles: „Meil on tarvis purju jääda, mida varem, seda parem. Mida kiiremini me joome, seda kiiremini saab pidu läbi. Olgu mis tahes, kainena ta meil ära minna ei lase.”

Kogu asja mõte seisnes poliitbüroo alandamises, meeste üksteise vastu üles ässitamises ning nende keelepaelte vallandamises. Stalini vastu oli nagunii väga raske vandenõud sepitseda, ja veel kordades keerulisem, kui sul tuli end tema ees igal õhtul ümberkukkumiseni täis juua. Tegemist polnud millegi uuega. Hirmuvalitsejast Venemaa diktaatoril, kes sundis lähikondseid viina kulistama, oli pikk ja kohati päris naljakas ajalugu.

Peamine erinevus Stalini ja Peeter Suure (1672–1725) vahel seisnes selles, et Peeter jõi ise kahtlemata sama palju, nagu teisi jooma sundis. Lood Peetri joomisest varieeruvad ning neid on üpris raske uskuda. Ühe versiooni järgi võis ta hommikusöögi kõrvale juua umbes pool liitrit viina ja pudeli šerrit, seejärel veel kaheksa pudelit, siis aga minna välja päeva veetma. Teine esitab samad arvud, ainult viina asendab brändi. See võib vabalt ka tõsi olla. Peeter oli tugeva kehaehitusega kahemeetrine mehemürakas, seega võimeline jooma märksa suuremaid koguseid kui keskmised inimvõimed lubavad (ja võib ka selgitada tema kinnismõtteid seoses kääbustega).

Kui Stalin muutis Venemaa valitsuse edukalt joomaklubiks, siis Peeter andis asjale täiesti ametliku käigu. Kõigepealt rajas ta Nokastanute Seltsi, mis oli keiserliku kohtu teatud laadi napsune paroodia. Liikmeks saamiseks tuli joomises Peetriga sammu pidada ja see polnud sugugi lihtne. Tal oli ka klubihoone, kuhu mahtus 1500 inimest ja tema lemmikpärdik, ja iga pidusöök algas ühe toostiga teise järel, sest kõik pidid nii palju viina jooma, et olid enne toidu saabumist purupurjus. Seejärel moondus Nokastanute Selts Naljatlevate Purjus Narride ja Veiderdajate Sinodiks, mis oli kirikuvalitsuse paroodia. Kuid need trallitajad olid valitsuse liikmed, kes samal ajal olid ka valitsuse lakku täis paroodiaks. Peetri salateenistuse juht Romodanovski oli samuti sinodi liige. Nagu hiljem Beria, oli temagi purjutaja ja purjutamisele õhutaja. Romodanovskil oli taltsas karu, kes pakkus külalistele klaasi pipraviina ning oli treenitud neid ründama, kui nood keeldusid.

Peetril endal oli nende jaoks, kes joomata jätmiselt tabati, eriline karistus: Suur Kotkas. See oli hiiglaslik peeker, mis mahutas poolteist liitrit veini. Neid, kes karskusega vahele jäid, sunniti seda ühekorraga tühjaks jooma. Reegel kehtis kõigile külalistele, mitte ainult Naljatlejate sinodi liikmetele. Peeter teadis joomise väärtust, võimu, mis selle pealesundimisega kaasnes, ning võimu, mis tulenes kaaskodaniku kahandamisest oksendavaks inimvareks.

Ükskord leidis Taani suursaadik end koos Peeter Esimesega laeva pardalt ning peagi jõudis kätte hetk, kus ta rohkem juua ei suutnud. Seega püüdis ta põgeneda, ronis masti tippu ja peitis end purjede vahele. Kuid Peeter sai asjast teada ja ronis talle järele, veinipudelid taskus ning Suur Kotkas hambus. Saadikut sunniti see tühjaks jooma. Peeter oli kahtlemata suurmees ning surus Venemaal läbi palju olulisi reforme, eelkõige habeme kandmise keelu, kuid ta polnud sealjuures ehk kuigi tore mees. Preisi suursaadik rääkis, et nägi oma silmaga, kuidas Peeter käskinud tuua enda ette kakskümmend vangi ja kakskümmend jooki. Siis jõi ta kõik joogid ise ära ja märgistas iga tühja klaasi, tõmmates oma mõõga välja ja raiudes vangidel rõõmsalt pead maha. Seejärel küsis ta saadikult, kas too tahab ka proovida.

Stalin fännas ka Ivan Julma (1530–1584), kes kasutas esimesena purjujootmist teatavat laadi poliitilise kontrolli vahendina. Ta sundis oma alluvaid jooma: kui nad end nürimeelsusse ei joonud, vaid muutusid pigem ärevaks, siis [Ivani sõbrad] lisasid teise ja kolmanda peekri; ja need, kellel polnud tahtmist juua või niiviisi patustada, said teravate etteheidete osaliseks, kuna need mehed hüüdsid tsaarile: „Vaat see siin ja see seal (nimetades neid) ei soovi sinu pidustustel lustlikud olla, nagu neaksid ja pilkaksid nad sind ja meid joodikuteks, silmakirjalikult teeseldes, et nemad on õigemeelsed!”

Ivan oli oma motiivide suhtes veelgi vähem peenetundeline. Ta tõi oma pidusöömingutele sageli kirjutajaid, kes märkisid üles, mida keegi purjuspäi ütles. Need ülestähendused loeti ütlejatele järgmisel hommikul ette ning määrati kohased karistused. Karistused olid leebelt väljendudes fantaasiarikkad. Ivanil oli kaabaklik komme vägistada ja tappa (ja mõnikord pahaaimamatute munkade keskele näljaseid karusid lahti lasta, mis kõlab päris toreda lõbustusena). Kuid tema ilmselt kõige julmem tegu oli saata veel alkoholi nende majja, kes olid äsja tema peolt lahkunud. Joogi viisid kohale sõdurid, kes pidid kohapeal valvet pidama ja veenduma, et kõik sealsamas ära tarvitataks. Noh, need kõik võivad olla lihtsalt vaimukad lood viinast läbiimbunud autokraatidest, milles iseenesest polegi midagi imelikku. Põhja-Korea Kim Jong-il kulutas väidetavalt miljon USA dollarit aastas Hennessy peale, ja koguni kuninganna Victoria armastas rüübata klaasikese viskiga tembitud klaretti.

Kuid Venemaa puhul pole oluline mitte ainult see, et niisugune muster on järjepidevalt kestnud üle 500 aasta, vaid et nii nagu Venemaa valitsejad kohtlevad oma otseseid alluvaid, samamoodi kohtlevad nad ka oma rahvast. See on Ivani süü. 1552. aastal piiras Ivan Julm ümber ja vallutas Tatari linna Kaasani. Linnaelanikke rõõmsalt maha nottides tegi ta piisavalt pika pausi, et olla rabatud riigile kuuluvatest tavernidest ehk kabak’idest, nagu neid nimetati. Tatarlased mitte lihtsalt ei maksustanud alkoholi, vaid võtsid endale ka kogu kasumi. Ivan kiirustas tagasi Moskvasse ja ehitas selle tähistamiseks Püha Vassili katedraali. Lisaks riigistas ta kõik Venemaa joogikohad. Nii loodi kentsakas riiklike kõrtside süsteem. Kabak’e pidasid inimesed, keda võis pidada riigiteenistujateks. Niisuguseid kujusid nagu „lõbus kohalik kõrtsmik, kogukonna süda” enam ei nähtud. Kõrtsipidaja oli riigiteenistuja, kelle ülesandeks oli igast linnast või külast niipalju raha välja pumbata kui vähegi võimalik. Jõustati kõik vajalikud seadusemuudatused, mis aitasid tal elanikkonnale viina joota. Kõik mõistlikud kodanikud, kes propageerisid mõõdukust või varast õhtuleminekut, arreteeriti.

Üks inglasest rändur kirjeldas, kuidas Ivani uus süsteem toimis:
Igas tema valduste suuremas linnas oli tal kabak või joogimaja, kus müüdi aqua vitae’t (mida nemad nimetavad vene veiniks), mõdu, õlut ja muud. Neist asutustest sai tema renti, mis võrdus suure summa rahaga. Mõni tõi sisse 800, mõni 900, mõni 1000, mõni 2000 või 3000 rubla aastas. Neis, lisaks peamisele ja ebaausale viisile oma rikkuste suurendamiseks, pandi toime ka palju jõledusi. Vaene töömees ja käsitööline, nemad kulutasid palju kordi kõik ära oma naise ja laste suu kõrvalt. Mõni ladus koguni kakskümmend, kolmkümmend, nelikümmend rubla või rohkem kõrtsiletile ja tõotas juua seni, kuni kõik on otsas. Ja seda (nagu ta ütleb) ainult issanda või keisri auks. Seal näeb palju neid, kes on maha joonud kõik kuni iseenda nahani ja kõnnivad seepärast ringi alasti. Kui nemad aga kabak’is on, ei saa keegi neid sealt välja ajada, olgu ükskõik mis põhjusel, sest nii takistataks valitsejal tulu saamast.

Riigi heaolu hakkas sõltuma alkoholilt saadavast tulust. See tähendas, et riik sõltus elanikkonna alkoholisõltuvusest. Enamikus riikides on vähemal või rohkemal määral püütud elanikkonna joomist piirata. Muretsetakse kuritegevuse ja rahutuste ja allakäinud kodude ja haigete maksade pärast. Vene riigi jaoks on kõik selle alati üles kaalunud saadav tulu.

Mark Forsyth "Purjutamise lühiajalugu". Kirjastus Tänapäev 2018

http://www.tnp.ee/raamat/purjutamise-luhiajalugu/