Minu vanematel oli aiatool. Pakendis raam ilma riideta. Kvaliteedimärgiga vabrikusilt peal. Ema võttis selle kevaditi välja ja küsis, kas paneks sellele riide peale. Aastaid. Või isegi aastakümneid. Sügisel pandi see sama targalt tagasi. Ilma riideta. Isegi Pärnu rannas olid sellised. Kuuekümnendatel.

Kui sellele toolile lõpuks kate peale sai, oli möödas 30 aastat. Mina panin. Vahepeal olid moodi läinud lippidega toolid ja see – ka linnarannas kasutuses olnu – jäi välja tõstmata.
Ma tõstan selle triibulise tooli õue ja panen sinna raamatu, mis parasjagu pooleli on. Ja ma unustan selle sinna. Nagu ka sinna istumise. Tegemist on palju. Olgu see siis vähemalt nagu ausammas (võimalikule) suvitamisele. Loen ma nagunii uuemal ajal öösiti.

Ma pole kunagi suvitajaks olemist päriselt selgeks saanud. Pärnus on kohalikud ja suvitajad ju kaks maailma, mis üksteist hämmastusega vaatavad. Ja mida aeg edasi, seda rohkem määravad selle kahe maailma piire rahalised suhted. Turistide ja kohalike vahel.
Selles suhtes on juba aastakümneid olnud küünilisust nagu kehvemates postsovetlikes turismilinnades, kus silmagi pilgutamata mitte millegi eest „valgelt härralt“ ulmesummasid võidakse küsida. Valge härra ongi ju selleks, et teda kolm kuud aastas koorida nagu banaani. Täiesti häbenemata.

„Tead, ma sõidan ikka õhtul Pärnust tagasi,“ lausus Austraalia vanaproua, kel on kombeks oma puhkus juba aastakümneid Eestis ja mujal Euroopas veeta. „Ma vaatasin teie hotellide hindu – Londonis oleks ka odavam.“ Raha lugemist Eestis alles õpitakse.
Kui ühel suvel reisil käisin, jäi sait booking.com mu ette virvendama koos Kreeka kuurortide hinnapakkumistega. Tüdinult vahetasin sihtkoha Pärnuks. Sa mu meie, mis hinnad. Kogu meie neljaliikmelise seltskonna reisi hotellieelarvet arvestades oleks Pärnus vaid nädalavahetuse ööbida saanud.

Kohalikud näivad muutuvat järjest rohkem selleks „tagaukse-rahvaks“, kes oma suvetööst ja teenindusest vaid korraks nina saavad välja pista. Tagauksest. Varem tundis kohalikud suvel ära valge naha ja harjumatute elupaikade poolest, sest kodu üüriti ju välja.
„No mis mõttes pannakse suveks lasteaed kinni, see ongi mulle ju põhiline teenistuse aeg,“ ohkas tuttav naine. Ta töötab ilusalongis.

Sõber lõpetas rannaäärses kodumajas remondi ja tema ema, kes uut elamist vaatama tuli, käis hindava pilguga üle ruumid.
„Oma neli-viis magamiskohta annab sisse panna,“ ütles ta rõõmsalt. Nende viimane Moskva suvitajate perekond ehk nende esimeste suvitajate lapselapsed käisid suvitamas alles mõned aastad tagasi. 30 aastat järjest. Iga aasta, samad kaks nädalat aastas. Ja ühelgi korral ei unustanud nad sügisel järgmiseks aastaks kokkulepet teha.

„Oh jummel, mis kohtades ma olen suvel emaga ööbinud, puukuurid ja vanad sarad,“ ohkas üks mees. „Aga eks ema pidi kaks poissi üksi ära elatama ja see oli raha, mida ei saanud üles korjamata jätta. Naabrid oleks arvanud, et me sõgedad oleme, kolmetoaline korter rannarajoonis ja ise elame suvel sees. Puhas mahavisatud raha.“

Rannarajoonis ei alanud kevad varem mitte kuldnokkade, vaid koputajatega. Nendega, kes tulid pioneerina juba märtsis-aprillis suvituskortereid otsima. Lasid koputaja sisse, hakkas ta hindade ja võimaluste üle kauplema, nii et pisarad silmis. Mõnikord jäid samad suvitajad käima aastakümneid.
Meie kodus makstud suvitajaid ei olnud, ikka sugulased ja sõbrad. Aga me olime ka äärelinnas, mitte rannarajoonis. Põhiliselt küll ema pedagoogidest onulapsed oma lastega, isa sõjaväekaaslased ja nende kaasad, hiljem juba meie sõbrad. Mulle suvitajad meeldisid. Nendes oli väga vähe argipäeva. Emale aga mitte nii väga. Tema pidi ka meie koduse argipäeva samal ajal pöörlemas hoidma.
Kui vanemad auruses köögis kurgipurke kinni kruttisid, läksime meie ema onutütrega kuuvalgel suplema.

Kui vanemad laupäeviti linnasauna asutasid (nagu aastakümneid olid teinud), eelistas tädi lõhnava kuslapuu varjus tukkuda ja raadiot kuulata. Või ostis ta piletid sümfooniaorkestri kontserdile. Kui teatris just etendust polnud. Muidu vaatas ta kogu teatriprogrammi ära.
Päevitamise meistriklassist (hommikul kella kümnest õhtul kella viieni) ja kohvikuskäikudest ma ei räägigi. Meie uudishimulikud suvitajad käisid uurimislaevadega merel ja naasid kaladega, viisid meidki Koidula ja koduloomuuseumisse ja lahele lõbusõidule.
Siis avanes Pärnu seest teine Pärnu. Vähemalt mulle, kes ma mudilane olin. See oli nagu pidev pühapäev.

Piret Tali oma suhtest Pärnuga:

Minu Pärnusse kuuluvad supitirinad, lõunaooted, munapeekrid, kreemikoogikesed, pisut saksik kõnepruuk, pealelõunane tennis, orkestrimuusika… See linn on nii meelas hetäär vilkuvates festivalides kui ka siivas tante valges põlles, kodanliku kultuuri, Eesti riigi, Konstantin Pätsi ja skaudiliikumise häll. Ma ei teagi, kas minu Pärnu üldse on glamuurne kuurort.
Kuurort kõlab sama naljakalt kui torukübar või puudritoos. Ma hulbin ebamäärases pärnakate kihis ja arvan end turistidest ja suvitajatest ülemaks. Kohalikuks, sest olen siin sündinud ja kasvanud. Tegelikult olen samasugune kui suvitajad – hooajaline. Minu suhe selle linnaga katkeb, kui „kogu maa on kaetud valge lumega“. Alles siis olen ma täielikult teiste linnade päralt. Tõmme Pärnu poole algab siis, kui kevaditi taevas kõrgeks kisub ja merest tindikala hakatakse püüdma. Mind tõmbab nostalgia: lapsepõlv, ajalugu, maja kõnelevad palgid, Orto päikesekreem, Kuldne Trio…
Minusuguseid on palju. Neid, kes ei suuda ega taha lahti lasta kirest selle sinirohelise linnakese vastu.

Piret Tali „Minu Pärnu. Suvitajaks saamine”, kirjastus Petrone Print

https://petroneprint.ee/raamatud/minu-parnu/