Olin saatusele tänulik, et minul oma mehega vedas ja ma nii toreda kaaslase leidsin. Abiellusin vähem kui aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist, sest ootasin oma kallimalt last. Mees oli minust kolm aastat vanem ja tudeng. Meie perre sündis poeg, aga ikkagi suutsin ma ka ülikooli minna. Paar aastat hiljem saime tütre ja mina suutsin seejärel ülikooli bakalaureuse lõpetada.
Läksin mehe firmasse tööle. Ostsime korteri. Olime üksmeelel kõiges, miski ei käinud meil üle jõu, sest armastasime teineteist. Sõbrad kadestasid või seadsid meid eeskujuks. Kõikidele raskustele vaatamata tundsin alati, et elan nagu paradiisis.

Mees oli töökas, heasoovlik, ideaalne armastaja, sõber ja isa. Just tema õpetas lapsed lugema ammu enne kooli, viis meid kalale ja matkama. Käisime perega igal suvel Skandinaavias ja sõitsime Eestimaa viimse sopini läbi. Laste sõpradele meeldis meil käia, sest meil toimus alati midagi.
Poeg leidis ka naise juba tudengina ja 43aastaselt sain vanaemaks. Tütar veel õppis, aga elas ka elukaaslasega koos. Pole sugugi enesekiitmine, kui ütlen, et lapsed olid niisama tublid kui meiegi, kaasa arvatud minia ja tulevane väimees. Ühesõnaga - elu nagu klantspilt.

Minu 45. sünnipäevani jäi paar nädalat, kui sain mingi viiruse: Käisin poolhaigena ikka tööl, kuni arst sundis mõneks päevakski siiski koju jääma. Tütar, kes oma mehe juures elas elas, käis iga päev pärast tööd meilt läbi. Mees helistas töölt korduvalt ja küsis mu tervise järele ning õhtuti hoolitses. Ühel õhtul pidi mees kauemaks tööle jääma ja tütar otsustas meil ööbida, et ajame naistejutte ja arutame sünnipäeva pidamist.

Kell oli kuskil kaheksa. Keetsin köögis teed, kui telefon köögilaual helises. Olles kindel, et see on järjekordselt mu mees, ütlesin helistaja nime vaatamata, et ära muretse, pole mul häda midagi, kõik on korras. Vastuseks kostis natuke nohinat, siis aga ja rämedavõitu naisehääl umbes sellise tekstiga: „Pole sul midagi korras! Kuula nüüd hästi mind - anna oma mees vabaks! Ta ise ei julge sulle tunnistada, aga usu mind, et me oleme juba viisteist aastat koos. Ta tahab last, aga enne tahan mina, et sa ta lahti laseksid."

Umbes sel kohal tuli mulle millegipärast naer peale, nii et ütlesin vahele: "Palun vabandust, aga ilmselt eksisite numbriga." Ja katkestasin kõne. Vangutasin pead, kui kohe kostis uus helin. Ja järgnes tekst, milles seesama hääl"rõhutas, et ei eksi ta midagi, ja teatas täpselt mu mehe ja isegi minu nime. Vist pillasin toru käest...

Tütar tuli ehmunult uksele, aga suutsin talle öelda, et üks eksis numbriga ja et mul hakkas pea ringi käima. Ta talutas mind voodisse, aga siis kaotasin enesevalitsemise ja rääkisin talle, mis juhtus.
Polnud ma veel lõpuni jõudnud, kui helises uksekell. Tütar läks avama, ja kuna kuulsin sama häält, järgnesin talle. Lävel seisis modellikasvu ilus minust kümmekond noorem daam, kes ütles, et kavatseb siin oodata, millal mees koju tuleb ja nad koos siit lahkuvad. Hea, et mu sportlik tütar suutis ta lihtsalt jõuga uksest välja lükata.

Olime kui puuga pähe saanud, ei suutnud teineteisele otsagi vaadata, ammugi millestki rääkida. Ega me rääkinudki midagi, kuni um­bes tunni pärast saabus mees. Istusime kolmekesi köögilaua taga. Mina olin vait, mitte eriti võimeline isegi kuulama, mida tütar rääkis. Ta küsis isalt, miks ta meile seda tegi, et elas juba laste kooliajal kahte elu korraga. Ta kinnitas, et siitpeale pole tal enam isa. Seda mäletan hästi, kuidas ma ainsast pilgust kallile kaasale sain aru, et see kõik on tõesti tõsi. Ta sammus lihtsalt välja, pomisedes, et tal on väga kahju.

Siis sai tütar sõna otseses mõttes hüsteeriahoo, mis, kole küll, minul end koguda aitas. Ta rabeles ja karjus, et ei lähe iialgi mehele, et ei taha eladagi, et ei usu enam mitte millessegi. Vahepeal süüdistas isegi mind: et ju ma teadsin, aga panin silmad kinni, sest olen samasugune pettur nagu isagi. Loomulikult oli tal õigus nii arvata, aga jumal näeb, et ma ei teadnud...

Järgnev aasta oli tõeline põrgu. Tütar oli mingi aja närvikliinikus. Mees müüs firma maha ja kadus. Kuhu või kelle juurde, sellele ma üldse ei mõelnud. Mure laste pärast andis jõudu – ma lihtsalt pidin olema kõvast puust.

Seda sain teada alles hiljem, et mees oli kolinud Göteborgi, enne mida oli pojaga pikalt rääkinud. Tema oli meist ka ainuke, kes selliseks vestluseks võimeline oli. Hea, et reetur minuga ühendust võtta ei püüdnud – oli kergem. Poeg rääkis, kui hirmsasti isa kahetseb ja kuidas ta isegi ei tea, miks kõik nii läks. Et ju vist sellepärast, et mina olin talle „liiga hea naine", et elasime nagu perekonna-õpikust mahakirjutatult.

Loomulikult ei naasnud oma töökohta ka mina, sest poleks suutnud üldse mingit tööd teha. Poja pärast ma ei kartnud, aga tütre pärast oli ajuti jätkuvalt hirm.
Kuigi sest saab nüüdseks mööda varsti neli aastat, mõtlen vahel tänini, kuidas küll meiega nii juhtus, kuidas ma aru ei saanud, et midagi on vales­ti. Ja mitte üksi mina, vaid ka lapsed, isegi täiskasvanuina mitte.

Ühelt endiselt kolleegilt, kellega kõige lähemalt lävisin, kuulsin hiljem, et oli mu mehel jah selline ammune kaaslanna, kes temaga ametisõitudel kaasas oli kui inglise keele tõlk. Ja et liikus mingi kumu, et mitte ainult tõlk. Firmal olid ärisidemed Soomega, kus minagi mehega vahel kaasas käisin. Seda, et tal mingi tõlk on, polnud ma ilmaski kuulnud. Nagu nüüd teada, läks ta Rootsi üksi ja kumb kummast lahti ütles, seda mina ei tea.

Annab ikka imestada, kuidas ta sellises vales elada suutis. Sest nii harva, kui ta kodust öösiti ära oli, polnud vähimatki märki sellest, et ta patuteed võis käia. Seda naist ma ei süüdista - ju armastas temagi niisama tugevasti ja kangesti, et nii kaua lootis mehe lahkuminekule. Ja miks mees ei võinud mulle kohe kõike ausalt ära rääkida, kui tal meie kooselust isu täis sai? Jube löök olnuks see mulle muidugi, aga kindlasti vähem valus - lihtsalt solvang, aga mitte niisugune alatus...

Aasta tagasi sain mehelt pika kirja. Ilusate ja alandlike vabandustega, kinnitusega, et kõik on minu otsustada - tema nõustub millega iganes. Ta palus, et võiksime siiski veel kord kokku saada,minu määratud ajal ja kohas. Ma ei vastanud talle midagi ja kohtuda ei taha.

Lahutusest pole meil juttu olnud, sest mulle ei tule mu perekonnaseis meeldegi. Tütar elab nüüd jälle kodus, käib tööl, aga suhtleb endiste sõpradega harva. Elukaaslasega läksid nad lahku. Pärast seda, kui ta ükskord lubas, et ta saab enesega hakkama, peaasi, et ma temaga isast ei räägiks, pole ma seda ka teinud. Praegu on meil selline pere. Pojal läheb hästi ja ta suhtleb ka isaga.
Oma meelest polnud ma endises pereelus mingi väikekodanlane, kes tahtnuks kunstlikult idülli luua. Mind vaimustas just see, et pere oli nagu tõeline sõpradering, kõik mõistsid ja toetasid kõiki, igaüks meist andis oma panuse mitte mingite eeskirjade järgimiseks, vaid orgaaniliselt. Nagu välja tuleb, oli vaid minul ja lastel siiralt tõeline omaperetunne.

Pärast seda, kui palusin pojal isale öelda, et ta mind ja tütart ei tülitaks, saadab meile ühiseid jõulu- ja sünnipäevakaarte, lisaks kirjastaja trükitekstile vaid oma originaal-allkiri.
Ma soovitan, et kallid naised, olgu elu kui ilus tahes, vaadake teraselt, kas teie kaasa on teiega õnnelik. Ja kallid mehed, kui ei rahulda üks naine, siis nõnda öelgegi, ja otsige uus, aga ärge teeselge.

Lugu ilmus Nelli Teatajas