Olime selle mehega tuttavad lapsepõlvest peale ja mõne aasta käisime ka ühes koolis. Ta oli minust kolm aastat vanem, aga ei mäleta, et oleksime peale teretamise veel suhelnud.
Hulk aastaid pärast kooli sattusime lihtsalt ühel sünnipäeval kogemata kokku, hakkasime seal peol ja hiljem suhtlema ja sedasi see läks. Aasta pärast pärast pidasime pulmad, sest ega temagi enam väga poisike olnud.

Kurta ei olnud mul küll millegi üle. Aasta pärast abiellumist saime poja. Töötasime eri firmades ja erinevatel aladel ning teenisime piisavalt. Pealegi ei pidanud me korteri ostmiseks laenu võtma, vaid elasime minu vanaemalt päranduseks jäänud väikses majas, mis mitu aastat tühjana seisis, sest mu vanematel oli korralik suur korter olemas ja mina ei tahtunud seal majas üksi elada.
Esimesed viis abieluaastat läksid lausa lennates. Kui poeg kooli läks ja mul enda jaoks rohkem aega jäi, hakkasid tasapisi kummitama igasugu tülikad mõtted. Tekkis mingi nimetu rahutus. Kõik oli ju hästi, aga midagi oli justkui ikka puudu. Mida aasta edasi, seda vähem meil mehega toredaid jutuajamisi ja intiimsusi oli. Pärast lapse sündi hakkasime eraldi magama ja nii see jäigi ka sel ajal, kui laps juba omaette toas elas. Ükskord arutlesin endamisi, et selline pürjerlikult eeskujulik elu, aga lahja, kui pole armastust.

Irvitasin enese üle, et kas see on keskeakriis? Ja samas sajatasin end - ise vana ini­mene, sul on korralik mees ja tubli poeg, mis armastust sul veel vaja on? Aga kui üks mõte ikka sagedamini pähe tuleb, siis peab selle lõpuni mõtlema.

Vaatasin kogu meie elule nii asjalikult otsa kui suutsin, aga selge oli see, et me mehega kumbki polnud teineteist kunagi tõsiselt armastanud. Urgitsesin endamisi asjade kallal, mis mulle tema juures sõna otseses mõttes ei meeldinud. Näiteks see, millise pedantsusega ta rahaasjadesse suhtus. Mul oli piinlik, kui ta poes kassa juurest lahkumata, otsekohe ja suure põhjalikkusega ostutšekke uuris. Mul oli ebamugav, kui ma talle oma uut rõivaeset demonstreerisi ja tema ei öelnud seda takseerides kunagi, kuidas see mulle sobib, kas talle meeldib või mitte, vaid võttis ette hinnalipiku, kui sedagi. Kui lõplik otsus üldse tuli, siis oli see niisugune, kas kas ost on või ei ole oma hinda väärt.

Esimestel aastatel käisime palju teatris ja kontsertidel, aga hiljem ainult mina sõpradega.
Kõige rohkem kahju oli mul aga sellest, et pojaga tal lähedast suhet ei tekkinudki. Mees oli silmatorkavalt spordivõõras ja teda ei huvitanud ka muusika. Ma ei mäletagi, et nad kunagi pojaga kangesti millestki huvitavast oleks rääkinud või midagi koos teinud. Samas peab teda tunnustama selle eest, et ta ei keelanud pojal ega minul kuskile minna ega olnud üldse konfliktne. Minu meelest polnud meie elus üldse selliseid arusaamatusi, mida saanuks lausa tüliks nimetada.

Kui poeg läks gümnaasiumi ja isa sai 55aastaseks, oli kodune õhkkond muutunud tuulisemaks. Meie isa tõmbus veelgi rohkem endasse, aga samas hakkas enesele ostma uusi ja noortepärasemaid rõivaid. Vahel käis ta õhtuti sõpradega väljas, mille üle mul oli tegelikult hea meel, sest minnes või tagasi tulles ümises ta vahel isegi laulviisi.

Mäletan hästi, kuidas ma seda muutust nähes muigasin - kas tõesti petab mind? Mäletan ka seda, et üskki närv ei liikunud, kui seda mõtlesin. Mõte, et mees võib mind petta, polnud mind kunagi varem külastanud.

Kuna mul oli üsna ükskõik, siis ega muud teha jäänudki, kui oodata, milleni see kõik välja tuurib. Ma pole seda tüüpi, kes uuriks või ilguks või näägutaks.
Vahelduva sagedusega jätkus kõik samas vaimus. Omavahel rääkisime vaid igapäevaasjadest, teineteiselt midagi pärimata, midagi ette heitmata. Selleks polnud põhjust. Tegelikult olin täitsa rahulik.

Ühel õhtul, kui isa väljas oli, küsis poeg täiesti ootamatult: „Ema, mis sa arvad, kui läheksime isast lahku?"
Oli päris tegemist, et rahulikuks jääda. Mu jahmunud küsimuse peale, kust selline mõte, ühmas poiss lihtsalt, et „niisama, ta ta ei tee ju meist üldse välja".
Selgitasin pojale, et isa ehk ei oska seda välja näidata ja pole ka suurem asi jutumees, aga ta siiski hoolib meist. Aga siiski ma otsustasin, et tuleb uurida, mis mehe käitumise muutuse taga on.
Ma ei teadnud, millest ja kuidas alustada, kui sain imeliku telefonisõnumi.

See oli vabandus, et üks võõras mees tülitab, ja palve kokku saada, et lahendada üks probleem, milles meie kahekesi peaksime selgust saama. Mõtlesin päeva, helistasin, ja nõustusin kohtuma.
See oli tagasihoidlik ja esmapilgul sümpaatse härra, minu omast natuke vanem, kelle ees esimesest hetkest peale mingit ebalust ei tundnud. Rääkisime umbes paar tundi ja ma sain teada, et minu armsal kaasal on romantiline suhe tema naisega ja temal on tunne, et need inimesed tõesti ka armastavad teineteist.

Järgmisel kohtumisel näitas ta mulle ühe oma sõbra jäädvustatud videot - igati siivsad kaadrid kahest armunust. Jube kummaline tunne oli, nagu ei puutuks see kõik üldse minusse, ja samas nagu mingi kergendus.

Pärast seda ütlesin kord oma mehele, kui ta töölt tuli, et tean tema romaanist, ja et ta võiks sellest ise rääkida. Tal jäi suu toitu täis ja ta kohmas alles mõne sekundi pärast: „Ah..." terve edasine õhtu möödus vaikuses ja seda teemat me rohkem ei puudutanud.

Aga mõni päev hiljem helistas mees mulle töölt, mida juhtus üliharva. Mees kutsus mu kohtama. Siis rääkisime temagagi oma paar tundi. Palju hiljem ükskord meenutasime, et see oli justkui esimene kord ligi kaheksateistkümne aasta jooksul, kui me süvenenult rääkisime ja teineteist kuulasime. Lõpuks otsustasime ära, millal ja kuidas pojale lahkuminekust teada anname.

Nagu arvata võis, võttis poeg uudised teatavaks ilma vähimagi šoki ja vaenulikkuseta. Sellest, et ta isa käikudest juba mõnda aega teadis, rääkis ta mulle alles hiljem.
Lahutuseni elasime ühe katuse all veel ligi kolm kuud ja pärast ei uskunud naabrid tükk aega, et me lahku läksime.

Aasta hiljem sai mu eksmees veel ühe poja, mille puhul oli talle ja tema uuele väljavalitule rõõm südamest õnne soovida.

Järgneval ajal käisin heameelega koos teatris või niisama juttu vestmas - kuidas teda nüüd nimetadagi - oma eksmehe nüüdse naise eksmehega, kui ta kutsus. Tundus nii loomulik, et sai kõigest täiesti pingevabalt rääkida. Tema seltskond sisendas minusse alati isemoodi rahu ja kindlustunnet.

Minu pojaga said nad headeks sõpradeks. Keegi ei imestanud, kui meist said elukaaslased.
Perekonniti me oma ekskaasadega ei suhtle, aga tähtpäevadel tervitame küll ja oleme üksteise elukäikudega mingil määral kursis. Poeg käib neil muidugi aegajalt külas väikevenda vaatamas ja isaga on neil igati normaalsed suhted.

Muidugi oleme nüüd mehega oma endistest eludest palju rääkinud ja arvame mõlemad nagu Lible Tootsi ja Teele pulmas - kumbki sai selle, keda tal just vaja oli. Kahetseda pole midagi. Nagu mu elukaaslane hiljuti mainis - ju see pidi nii minema - saatus parandas need vead, mis me kunagi tegime.

Ühe asja peale olen lausa õnnelik ja rahul ega arva, et seda võiks uhkustamisena käsitada. Kuna mu tutvuskonna paaride suhetes on aegade jooksul palju kärestikke ja ka palju lahutusi olnud, ei hakka ma ilmaski mõistma, miks inimesed üksteise närve söövad ja agressiivseks muutuvad, kui saatuselaevuke lekkima hakkab. Mis abi sellest on või kuidas võib see kellelegi mingit tröösti anda, kui hakata teist süüdistama?
Armastus on ju ikka nii ilus kui ka valus ja võiks lihtsalt tänulik olla, kui see ükskord siiski tuleb.