Õnneks olid mul selleks olemas tasuv töö ja korter ja head sõbrad. Tervis oli ka korras. Kahes nurjunud kooselus polnud ma lastesaamiseni jõudnud ega kutsunud hing sellest siis enam ka mõtlema.

Kuskil enne oma kolmekümnendat sünnipäeva olin täiesti valmis pikaka ajaks üksikuks jäämagi, mis muidugi ei tähenda, et ma päris ilma meessuheteta oleks elanud. Ma lihtalt ei teinud mingeid tulevikuplaane. Elasin ja olin ja kõigega üsna rahul. Aga armastus on ju nagu õnnetus – temagi ei hüüa tulles.

Alates oma teadlikust elust polnud mulle enda sünnipäevade pidamine kunagi meeldinud. Kõik need ülivõrdes õnnesoovid, sundaskeldused enesele ja külalistele, kogu see tingel-tangel... Milleks? Enne oma 30. sünnipäeva rääkisin kõigile küll otse, küll ümber nurga, et ei kavatse sellest välja teha, ja kui tahate mulle kangesti midagi kinkida, siis kinkige see, et ärge teie kah välja tehke! Aga kus sa sellega, inimestel ju ikka parimad kavatsused... Ja kokkuvõttes see koosolemine sellepärast ehk nii lustlikuks ja mittepaatoslikuks kujuneski, et kõik toimus spontaanselt, minu initsiatiivita. Koos sellise üllatusega, mida poleks osanud aimatagi ja mis mind tõesti ülimalt rõõmustas.

Nimelt oli mul kooliajal, juba lapsepõlvest, südamesõbranna Piret, kellega igasugune suhtlus oli lõppenud üle kümne aasta tagasi. Nagu välja tuli, oli üks minu kolleegidest tema tuttav, kellelt ta kogemata kuulis, et minnakse minu juurde, ja otsustaski mind oma väljailmumisega rabada. Mis ka õnneks läks – tunnistasin lausa kogu seltskonna kuuldes, et tema osutus mulle parimaks kingituseks. Siis ilmnes, et temaga koos sattus seltskonda veel üks üllataja – temaga põgusalt tuttav mees. Pireti põhjendusega, et väga lahe inimene.

Ega ma teda suuremat tähele pannudki. Alles mõni aeg enne selle tralli lõppu sattusime lähemalt vestlema ja ma tunnistasin endale, et tore inimene tõepoolest. Niipalju siis sellest peost.
Kuna Piret toona pealinnas ei elanud, pidasime edaspidi ühendust põhiliselt sõnumite ja Skype ´i kaudu ja sedagi suhteliselt harva, kuna tema oli ikkagi abielus ja kahe lapse ema. Aga juba vähem kui kuu pärast seda sünnipäeva juhtusin oma tänava marketis kokku selle mehega, kes mu peole juhuslikult oli sattunud. Edaspidi sattus ta aga siin-seal ikka kuskil mu teele, kuni hakkas mulle helistama. Numbri oli talle andnud Piret. Ja varsti hakkasime kohtuma, kuni möönsin, et olengi järjekordselt omadega sees... Veel mõne kuu möödudes võtsin ta enda juurde veendumuses, et lõpuks on saatus ise mind õigele rajale talutanud.

Piretile rääkisin sellest ükskord siis, kui ta mulle linna külla tuli. Nagu selgus, kurtma, et ta ikka ei armasta oma meest ja mees on ka nii ükskõikne ja et ta plaanib lahkuminekut. Tema oli minu suhtest kuidagi nagu heitunud ja vihjas läbi lillede, et ma kohe suuri illusioone ei teeks – äkki pole see hiilgus ikka päris kuld. Kui mainisin, et ise nimetasid teda väga toredaks inimeseks, märkis Piret, et ega ta teda ju õieti tunnegi.

Imestama pani see, et kui mees ja Piret minu juures kokku puutusid, olid mõlemad teineteise suhtes ninakad ja tõrjuvad.

Ei mäleta enam täpselt, mida kohatut mu tulevane mees Piretile ütles, aga kui ma hiljem teda viisakamaks manitsesin, imestas tema, et ma ei märka, et Piret on liiga pealetükkiv. Ma polnud tõesti märganud, aga see lause jäi meelde.

Elu läks oma rada ja edaspidi Piret meil kaua külas ei käinud, kuigi Tallinnas ta käis tööasjus. Kuulsin, et ta vormistaski oma lahutuse ära ja plaanis koos lastega Tallinna kolida, kuni sugulaste abil elamise saab. Oma peiuga me sellest omavahel peale lihtalt mainimise midagi ei rääkinud. Täheldasin, et meest selleteemalised jutud tõesti ei huvita.

Kuna siis oli talv just tulekul ja jõulude ajaks polnud me erinevalt esialgu plaanitust pulmade ettevalmistustega kuhugi jõudnud, leidis mees, et ongi parem – õige aeg nende pidamiseks on ikka suvi. Olin temaga täiesti päri. Muidugi suvi. Pärast uut aastat elasime üksmeeles vaikset kodust elu, üsna argiselt, aga teineteise seltskonda alati nautides. Piret andis ka siis enesest harva märku, lubades meid enesele külla kutsuda, kui on Tallinna elamise lõplikult sisse seadnud.

Ühel õhtul astusin ettevaatlikult mööda ja pimedat ja libedat kesklinna, kui kõrvu hakkas kuskilt eestpoolt kostev väga sümpaatne naer. Nõnda naeris Piret. Ükskord tunnistas ta ise, et tema naeru on alati seksikaks peetud. Vaistlikult sammu kiirendanud, nägin kümne meetri kaugusel enese ees Pireti poolkasukat – ja kasuka omanikku mu „laheda mehe” käevangus!

Ju hoidis jumala enese käsi mind pikali kukkumast või neile käsi õlule panemast. Istusin ligi tunni pooltühjas kohvikus, kuni turgutasin end mõtteni, et vast juhtusid kogemata kokku ja mees räägib mulle õhtul sellest... Aga ei rääkinud ja sellepärast ei saanud see ju olla juhuslik kohtumine. Mida rääkis ka nende kehakeel. Mulle hakkas lõpuks midagi koitma. Õnneks pidasin vastu ja püüdsin teha näo, nagu poleks midagi lahti. Muidugi sisendasin endale kogu aeg seda ka, et ju kumbki ei pidanud lihtsalt vajalikuks seda mulle mainida. Nii ma siis elasin, kord armastava toreda mehega, kord petva mehega. Ja ma ei teadnud, kummaga ma elan. Kui ma oleks meest pinnima hakanud, oleks vastus ju loomulikult olnud see, et nad kohtusidki juhuslikult

Läks see talv ja kevadeni ei muutunud me elus midagi. Ma hakkasin uskuma rohkem nende kohtumise juhuslikkust. Oli aegu, mil see viimane vahejuhtum mulle tõesti enam meeldegi ei tulnud.
Tõsi, pulmadest mu peig enam ei rääkinud ja ei teinud seda siis minagi. Piret meil enam üldse ei käinud ja kirjutas Facebookis, et läheb Soome tööle ja näeme siis, kui suur kevad käes.

Siis pidin ühel sajusel aprilliõhtul töö pärast Brüsselisse lendama. Peig ei saanud töö pärast mind saatma tulla ja läksin taksoga. Aga ega ma nii lihtsalt Eestist minema pääsenudki. Meil oli ka halb ilm, aga kuna Brüsselis oli erakordne lumetorm, siis lükati väljalendu tund ja siis veel tund edasi, kuni selgus, et õhtune reis jääbki ära. Mõtlesin, et mis seal ikka, eks siis homme, jõuan kenasti. Võtsin takso ja sõitsin koju tagasi, mõeldes mehest ja üllatusseksist.

Maja ees imestasin, et meie aknad on nii vara pimedad. Ka elamises valitses täielik vaikus, kuigi kell oli vaevalt kümme. Ma ei mäleta rohkem mõtteid, küll aga isemoodi ärevust, kuni kuulsin magamistoast mingit nagu kolinat ja ka sosinat. Nüüd juba teadlikult tegutsedes jõudsin ukseni, avasin ja vajutasin valguse põlema.

Eluilmaski ei unusta ma Pireti ilusaid suuri silmi, mis mulle üle tekiserva otsa vaatasid, ja mõistagi seda nii armsat kuju ta kõrval. Oli tunne, et jäime teineteist vahtima terveks igavikuks. Aga muidugi oli see Piret, kes mu hommikukuue selga krahmas, mul käest haaras ja kööki talutas. Ja lausus talle omase asjalikkusega: ongi hea, et see nii lahenes – nemad ei teadnud, kuis sellest kõigest mulle rääkida.

Tõusin ja lõin ukse kinni. Keegi ei helistanud. Kõndisin südaööni. Lõpuks oli linn tühi. Mu jalad olid läbimärjad. Ma ei nutnud. Ma ei kartnud midagi ega kedagi, kuigi muidu olen väga arg. Olin justkui sünges sügises. Kui oma korterisse tagasi jõudsin, polnud seal loomulikult enam kedagi.

Kuu aega hiljem saime Piretiga kokku. Tema kutsus. Et ei oleks pikka viha, nagu ta rõhutas. Selgus, et nemad olid juba ammu mitte üksnes tuttavad mingist peotantsuringist. Piret, ise abielus, oli mehesse hullupööra armunud, aga too ei võtnud vedu. Olevat tõesti kavatsenud minuga abielluda, aga avastanud ajapikku, et mul pole voodis kuigi palju pakkuda ja olen ka kuidagi liiga tark ta jaoks. Mängisid minu ees seda nähvamise-mängu, et ma midagi ei aimaks. Ah, mis sest enam. Lõpuks palus Piret ilusti, et ma ei peaks viha: „Elu on selline.“

Ma ei peagi. No kas oleks parem, kui me oleks abiellunud ja mees oleks salaja Piretiga kohtunud? Mina tahan ikka oma meest.
Nad on nüüd abielus ja kasvatavad Pireti kahte last. Mina olen jälle seisus, et seda õiget mu elus ei ole.