Avastasin ükspäev oma tütarde peast täid. Võttis tükk aega guugeldamist, aga fakt oli fakt. Pidin tunnistama, et minu lastel on täid! Minus tõstis pead piinlikkuse tunne. Jah, sellest on tänapäeval palju räägitud, et täid pole asotsiaalide teema, kuid lapsepõlvest kerkisid üles mingid peidetud konksud. Alateadvus ütles, et „tee asi vaikselt korda ja ära räägi kellelegi“. Korra tabasin ennast isegi mõttelt, et kuidas lastele selgeks teha, et nad seda kuskil ei kuulutaks. Sisemine eetikakomisjon teatas aga siseraadios selgelt, et pean kohe kõiki nende sõprade vanemaid teavitama. Algas sisemine heitlus. Tekkis tahtmine venitada. Samas nägin, kui normaalselt mu lapsed seda võtsid. Nad ei teadnud, et nad peaksid seda häbenema. Nende taju polnud mingi vana uskumusega paigast nihkunud — nad võtsid olukorda nii, nagu see oli. Neil on täid ja nad tahtsid vaid teada, kuidas neist on võimalik vabaneda.

Aga minul oli piinlik. Kui palusin vanemal tüdrukul paarile sõbrale kirjutada, haaras ta telefoni ja hakkaski kohe kõhklemata pihta. See inspireeris mind. Võrdleja ei lubanud mul ju ka kehvem olla. Raskete näppudega toksisin esimesed sõnumid. Peas vasardas siiski mõte: „Mida nad meist mõtlevad?“ Samas üks osa minust justkui vaatles muiates toimuvat. Sellele osale tundus uskumatu, et ma rähklen ikka veel selliste teemadega. Kuidas mul saab piinlik olla? Aga näed, oli. Vana mina oleks tahtnud ilusa fassaadi taha pugeda ja mitte seda tunnistada. Olla edasi ideaalne ema, kelle lastega ju ometi selliseid asju ei juhtu. Saamata aru, et just see on õige koht piinlikkuse tundmiseks.

Me kõik loome vähemal või rohkemal määral fassaade. See on üks meie kaitsemehhanisme. Me kardame üksi jäämist ja hülgamist ning kohaneja aitab meid. Perfektsionist ei lase meil lati alt läbi joosta — alati on vaja üle hüpata ja väikese varuga.

Sotsiaalmeedia ainult soodustab seda, sest ideaalse elu teesklemine on nii lihtsaks ja ka ahvatlevaks tehtud. Meil kõigil on vähemalt üks selline tuttav, kelle elu tundub tänu Facebookile olevat lausa imeline unistus. Liiga hea, et olla tõsi. Aga kui miski tundub liiga hea, et tõsi olla, siis nii see on ka.

Ent kõik fassaadid ei ole nii silmapaistvad ja glamuursed. Enamasti on need palju argisemad ja salajasemad. Salajased enda eest. Ma avastasin umbes viis aastat tagasi oma suureks üllatuseks, et minu üks suurimaid hirme on lolliks jääda. Ja ka lolliks minna vanaduses — seda ma olen küll ammu teadvustanud.

Hirm lolliks jääda oli täielik üllatus teadlikule minale. Kui ma aga hakkasin otsima näiteid, kus see väljendunud on, siis tuli neid kuhjaga. See hirm juhtis mind suurema osa ajast. Ma pidin alati teadma iga vastust; ma pidin selle esimesena välja ütlema; ma küsisin ainult tarku küsimusi ja ma ei näidanud kunagi välja, et ma ühte või teist asja ei tea. Loomulikult olid sellel ka oma head küljed. Ma õppisin asju jälgima ja arendasin ennast, et mitte lolliks jääda. Ma õppisin ära kiirguugeldamise ja lugesin tohutult. Ma pidin lihtsalt kõike teadma. Kuid see oli väsitav ja raske. Ma pidin pidevalt valvel olema. Mul oli kogu aeg vaja hoida kõiketeadja fassaadi. See ei tohtinud kuskilt rebeneda. Radar töötas kogu aeg.

Olen nüüd märganud, milline kergendus on öelda: „Ma ei tea. Palun räägi mulle lähemalt…. Ei, ma pole seda varem teinud ja ma ei oska seda.“ Julgen nüüd tunnistada, et ma ei tea neid inimesi, kellest jutt käib. Ma ei valda kõike, mida minult eeldatakse. Selle tunnistamine on tegelikult palju kergem kui fassaadi hoidmine. Kuid mu taju oli enne paigast ära ja hirmul olid väga suured silmad. Samas ei näinud need suured silmad üldse fassaadi, mille ma olin loonud.

Samasugune fassaad oli ka mu „alati rõõmsameelse Katrini“ imago. Ka sellel oli oma positiivne külg. Ma õppisin kiiresti nägema probleeme kui õppetunde, olin alati optimistlik ja mul oli tänu sellele lihtsam raskustega toime tulla. Vähemalt lühiajaliselt. Ent nagu iga fassaadi, oli ka seda väsitav üleval hoida. See tõi kaasa masendusperioodid, mida ma ei suutnud ohjata, ja sõltuvuslikud harjumused.

Mäletan ühte rännakut, kui leidsin ennast kastist. Üsna kitsukesest, aga väljast ilusast kastist. See kast oli sümboolne väljendus minu fassaadidest. Selles kastis oli nii ebamugav olla. Sellest oli omamoodi raske välja tulla. Seal oli turvaline ja ma pidin ennast kokku võtma, et sealt välja tulla. Samas see tunne väljaspool kasti oli väga hea. Ma olin vaba ja ma olin rohkem mina ise. Tänu sellele rännakule teadvustasin esimest korda, et mul on fassaadid. See näitas mulle selgelt, et olen loonud need endale, sest nii tundub ühel või teisel põhjusel turvalisem.

Millised fassaadid sina endale loonud oled?
Miks need fassaadid sulle kasulikud on olnud?
Kas need fassaadid teenivad sind veel täna?

Üks sagedasemaid fassaade tundub olevat „ideaalse suhte“ oma. „Me nii armastame teineteist, meil on kõik nii hästi; me käime kõikjal koos ja oleme nii õnnelikud, meil pole kunagi tülisid. Me oleme rikkad ja ilusad.“ Näen tihti, et inimene on selle fassaadi esmalt enda jaoks ehitanud. Elanud mullis, nagu mu hea sõber oma suhte kohta tagantjärele ütles. Reeglina on need üsna väikesed ja süütud asjad, mida püüame suhtes eirata, kuid taju võib meid suunata ka vägivallast mööda vaatama, seda õigustama.

Millisest fassaadist oleks sul aeg loobuda?
Mis su elus muutuks, kui sa loobuksid sellest fassaadist?

Me ehitame fassaade ka seetõttu, et meis peituv nn normaalsuse komisjon on siseraadio eetrisse lastud. Meil on selgelt välja kujunenud arusaamad, mis on normaalne ja mis mitte. Juba väiksena on meie pere, lasteaed, kool ja sõbrad aidanud meil seda selgeks saada. Olen tabanud ennastki ütlemas „Ole normaalne!“ Aga mida see tegelikult tähendab? Mis asi on normaalne? Kas sellist asja on päriselt üldse olemas? Olen hakanud selles üha rohkem kahtlema. See, mis tundub meile täna normaalne, ei pruugi homme seda enam olla. Maailm muutub tohutu kiirusega ja nii ka meie arusaamad normaalsusest.

Igas seltskonnas on oma arusaam normaalsusest ja sa hakkad ennast sellega kõrvutama. Kohandad ennast, ehitad sobiva fassaadi ning hakkad siis nendele, kes sellest erinevad, hinnanguid jagama. Normaalsus on alati mingi seltskonna arusaam. Kogumik uskumusi ja harjumusi, mis on neile normiks. Vahel on see seltskond meie perekond, vahel terve kollektiiv või ka riik.

Püüe olla normaalne võib olla üsna väsitav. See võtab sageli ära kogu mängulisuse ja rõõmu. See teeb sind tõsiseks vanainimeseks, kellele pole vahvad lapsikused lubatud. See teeb sind eristamatuks, mõnikord isegi nähtamatuks. Ma ei ole veel näinud fassaadi, mis tooks ellu ehedat rõõmu, kui püüad olla normaalne.

Mida või keda sina viimati ebanormaalseks pidasid?
Millega püüdsid sina viimati kohaneda, et olla normaalne?

Katrin Alujev ” ELAMISE KERGUS”

https://www.rahvaraamat.ee/p/elamise-kergus/1023959/et?isbn=9789949722716