Kõik oli hästi, kuni mu neiupõlv vanematekodus Pärnu külje all otsa sai, ma linnas ameti kätte õppisin ja 20aastasena tööle hakkasin. Mingeid grandioosseid plaane ma ei teinud, aga tahtisn veel õppida ja karjääris edeneda. Kui kooliaja jutu juurde tagasi tulla, siis mehe võtmisest ma siis ei mõelnud ja ega neid mu elus sisuliselt olnudki. Mitte et ei oleks tahtnud, aga ei olnud. Õigupoolest polegi mul neist aastatest kuigi palju rääkida. Tegin tööd ja edenesin ja mul oli ka oli sõpru, armastust ja pettumusi. Kuni tuli esimene selline armastus, mille kohta ma tundsin, et see on nüüd tõeline armastus. Tekkis tunne, et nüüd olen vist kodusadamasse jõudnud.

Olin 26aastane ja tema 30, kui hakkasime koos elama. Ta on pärit samuti Pärnumaalt, minu kodupaigast umbes 60 km kauguselt. Jõuka maapere ainus poeg, edukas ettevõtja pealinnas. Muudkui suhtlesime ja suhtlesime, käisime ja käisime, elasime küll koos ja eraldi, kuni jäime, nagu tema mitmust rõhutas, rasedaks ja sünnitasime poja.

Siis kolis ta meid Tallinnasse, õdusasse neljatoalisse korterisse. Alles siis sain tutttavaks tema vanematega, kes olid lapselapsest vaimustatud, aga minusse suhtusid kui imelikku maakasse, kes oma provintslike puudustega nende ringkonda ilmselt ei sobinud. Minu maailmaks olid siis aga vaid tõeliselt armastav mees ja poeg, nii et kõikvõimalikke tema vanaisa märkusi, natuke ehk lahjemaid kui vanaema omi, ma järgnevatel aastatel eriti südamesse ei võtnud.

Seaduslikult abiellumisest ei rääkinud ei meie omavahel ega ka meie kummagi vanemad. Kuni mina juba kaks aastat edukalt töötasin ja poeg kooli minema valmistus, ütles ta isa, et jääb minu määrata, millal on meie pulmad. Sõitsin siis pojaga koju Pärnumaale ja rääkisin sel teemal ka kodus. Minu vanemad, kes olid tulevase väimehega vaid paar korda kohtunud, soostusid tulevaste sugulastega pulmade asjus aru pidama. Nii ka läks. Aga kolm nädalat enne pulmapäeva kadus mu peig ära. Läks läbirääkimistele Soome ja pärast seda enesest enam märku ei andnud. Olin paanikas, kui temaga mingit ühendust ei saanud.

Selgus tuli pärast jutuajamist ta vanematega, kes olid pisut kohmetud, aga rääkisid otsustavalt ja ilusasti, et ärgu ma võtku südamesse, sest kõik nad soovivad mulle head, aga nende poja keskkooliaegne armastus paistab olevat palju rohkem mehe südames.
See kõik tundus nii uskumatu, et esimese hooga ei osanud ei kurvastada ega kannatadagi. Loomulikult pakkisin kohvrid juba samal õhtul.

Kuna mitte mingeid teateid mulle mehelt ega sellelt perelt enam ei tulnud ja ma ise ühendust ei otsinud, tuli möönda, et sellega on nüüd tõepoolest kõik. Tundsin end kui täielikus põrgus, sest alles nüüd sain aru, kui hullupööra ma seda meest ikkagi armastasin ja armastan.

Solvumus ja valu oli esimesel poolel aastal talumatu, kuna nägin ju, kuidas laps kannatas. Aga kui püüdsin talle vahel ebalevalt vihjata, et pole midagi, isa ei saa lihtsalt niipea tulla, oli poisi reaktsioon hirmutavalt kategooriline, et tal ei ole isa.

Edaspidi ei teinud me temast juttu. Huvitav oli see, et aasta hiljem hakkas ta regulaarselt raha saatma, mille loomulikult poja nimele asutatud kontole kandsin. Ei tema ise ega ta vanemad otsinud meiega kordagi sidet. Kui juba teismelise pojaga isast taas juttu tegin, palus ta endiselt sel teemal mitte rääkida. Kui ta viisteist sai, siis rahasaadetised lakkasid. Ega asi polnud niivõrd rahas, kui inimeses. Palvetasin salamahti selle eest, et poisi isa ikka elus oleks. Kuna meil ühist tutvuskonda praktiliselt polnud ja mina temast midagi kuulnud, ei teinud ma enam ammu ainsatki katset teda otsida.

Materiaalseid raskusi meil polnud - mul oli korralik töö ja sissetulek ja ka vanemad toetasid endiselt. Jaa, mu elus oli ka mehi ja ka romantikat ja draamat, aga kellegagi end siduda polnud mul vähimatki tahtmist. Otsustavat rolli mängis ka see, et poeg kord mainis umbes midagi sellist, et kui peaksin talle kunagi võõrasisa võtma, läheb tema kodust ära. Aga ometi...

Veidi enne oma 40. sünnipäeva sain tuttavaks väga meeldiva mehega, kes mu autole hinge sisse puhus, kui olin tee peale jäänud. Ega seal midagi keerulist olnudki, ütles tema, lihtsalt bensiinipump ütles üles. Esialgu vahetasime niisama telefoninumbreid ja mina poleks teda kunagi otsinud, kui tema poleks seda ise teinud. Hakkasime kohtuma. Et ma ta vastu enam päris ükskõikne polnud, tunnistasin endale siis, kui kohtumistele vahel pikem vaheaeg tuli. Paariks ei võinud meid küll lugeda, aga see oli ikka suhe. Mu fantaasiate lendu taltsutas poja kommentaar, kui nad oma ümmargusel sünnipäeval tuttavaks tegin. Gümnaasiumi lõpuklassis õppiv poiss märkis, et sellele sellile ei maksaks mul küll panust teha.

Salamisi tunnistasin, et poisil oli tal omajagu õigus. Oli küll lahe inimene, aga omajagu snoob. Selline tüüpiline riigiametnik, enesest üsna heal arvamusel, aga pealiskaudne, mängis rohkem publikule, nagu märkis mu heast inimestetundjast sõbranna. Samas, ega meil päriselt kokkujäämises juttu olnudki. Või õigemini - tema meelest me olime juba niigi kindel paar.
Ükskord tuli ta mulle keskturu taha järele ja kui ma oma asjadega autosse istusin, küsis korraga, kas mul on sularaha. Tal olevat üks kiire asi ajada, pärast annab ta raha tagasi. Muidugi imestasin. Suhteliselt heldekäelise inimesena polnud ta minult iial raha küsinud. Andsin oma ainsa viiekümnese, ta palus minutit kümme oodata ja läks turule. Tuli tagasi ja ütles, et pärast räägib.
Raha sain samal päeva tagasi, aga me kohtusime taas kolme päeva pärast. Järgmisel kohtumisel ta seda lugu ei meenutanud, aga mina uudishimutsesin. Tema ütles alguses, et ah see, mis sest ikka rääkida. Ja siis ta rääkis.

Tegemist oli tema vana sõbraga aastate eest, kellega nad Soomes kunagi koos raha teenisid. Tema kui noorem ja algajam sattus hätta ja see sõber siis aitas teda. Aga varsti pärast seda tabas aitajat ennast häda. Tema poja ema, kellega nad peagi abielluma pidid, jättis ta vahetult enne pulmi maha. Leidis teise ja parema.

Reeturlikkusest haavunud mees haaaras oma koolipõlvearmastusest nagu õlekõrrest ja abiellus temaga, aga tõdes juba esimese kooseluaasta jooksul, et on oma ema ja naise käes nagu hüpiknukk. Lasi pettumusest oma äri põhja minna... Ta muudkui ootas, et tema tõeline armastus või vähemalt poeg ükskord ühendust võtab. Aga ei võtnud. Ta isa sa, tegelikult ema tuhvlialune, suri, ja kooselu ema ja tõusikust naisega läks põrguks. Mees hakkas jooma ja naine jättis ta maha.
Pärast seda on too mees siiani heidik, aga mitte joodik. Elab Pelgulinnas odavas üürikorteris ega suhtle enam ka emaga, kes süüdistas, et poeg on talle nii palju häbi teinud. Tunneb end süüdi, arutleb elu mõtte üle ega taha kelleltki midagi...
Hakkasin jutustajast seda enam pidama. Aga mõistagi ei andnud selle õnnetu mehe lugu lugu mulle sestpeale enam rahu...

Kui lõpuks kolmekesi kohtusime, said mu fantaasiad kinnitust. Tundsime õnnetuga teineteist otsekohe ära. Sealt edasi aitasid asju korraldada mu vahepeal ju peaaegu peigmees ja mu poeg, kellele pärast mitmeid kohtumisi tema isaga kõik ausalt ära rääkisin. Isa ja poeg suhtlesid mõnda aega minuta, kuni kolmekesi koos kõik selgeks sai. Raha saatis tegelikult hoopis mu endine tulevane äi, kuni suri. Mu praegune seaduslik ämm – oleme nüüd abielus - ei võta meid senini omaks. Me ei suru end peale ja õnneks on ämm oma 66 eluaasta juures jätkuvalt noor ja tarmukas, esinduslik, töötav, tegev, nii et tal tegevust on.

Mehega pole meil teineteisele midagi ette heita. Oma vahepealsest peigmehest pean aina enam lugu. Ta on meie peresõber ja justkui hea vaim. Või siis isamees. Lõpuks osutus ju tema nagu saatuse käeks, kes aitas meil aru saada elementaarsest tõest, et eneseuhkus on üllas, aga ometi ei maksa armastuses vaid sellest lähtuda. Ikka tuleb rääkida, rääkida ja rääkida.

Lugu ilmus Nelli Teatajas