Mul on sõbranna, kellega oleme suhelnud üle tosina aasta, meie sõprus on mõlema saatuses tähtsat rolli mänginud ja aastatega aina tugevamaks saanud.
Esialgu olime kolleegid, siis head tuttavad, kuni päris lähedasteks saime. Kuigi iseloomult ei ole me kaugeltki sarnased ja näeme paljusid asju maailmas üsna erinevalt, oleme alati teineteist mõistnud . Meil alati olnud, millest rääkida, kuigi olen temast seitse aastat vanem. Minu silme all läks sõbranna nii mehele kui ka lahku, umbes samal ajal kui ma isegi. Ma aitasin tal kahte põnni hoida, sest mul enesel lapsi pole, tema aga aitas mind töö leidmises. Ühesõnaga - aastatega olime teineteise juba küllalt läbi proovinud.

Sõbranna on hästi ettevõtlik ja mul oli tema üle tõeliselt hea meel, kui ta lõpuks oma unistuse teoks tegi - ostis pealinna külje alla ridaelamu boksi koos väikese murulapiga.

Kui tema paariaastase vahega sündinud lapsed kooli läksid ja ta jälle suurema liikumisvabaduse sai, olin mina üks neist, kes teda uuesti suhtesse ajas. Mehed tegid ikka proovi ka, aga tema oli küllaltki nõudlik, pealegi sageli hõivatud ainult oma korteri remondiga ja kahjuks ka naabri põlgamisega. Too oli üksik meees, keda sõbranna vene vanapoisiks nimetas, sest ta rääkis oma külalistega vene keeles. Maja ees seisev väikebuss vihjas, et ta töötab cateringiga tegelevas firmas.

Esialgu kuulsin ma temalt mehe kohta põlglikke kommentaare, et mühakas ja maitselage, sätib oma muruplatsile igasugu totakaid kujusid ja istutab muru sisse lilli. No ega see plats tõesti maitsekusega ei hiilanud, aga ilmselt polnud aiakujundus tema tugev külg, kuid oli tahtmine midagi teha. Tuul lükkas valged kujud vahel ümber ja peksis neid vastu tara ja see ei meeldinud mu sõbrannale üldse. Üle selle madala tara ütlesid nad teineteisele vaevu vaid tere ja ei mingit suhtlemist peale torgete

Kui mina seda meest mõned korrad nägin ja me ikka viisakalt tervitasime, katsusin sõbrannale selgeks teha, et jumala normaalne inimene ja vähemalt tervitab küll puhtas eesti keeles. Viskasin veel nalja, et mingu talle mehele - ongi kaks naaberboksi perel korraga käes! Sõbranna vaatas mind nagu nõdrameelset.

Siis ükskord pidi sõbranna kaheks nädalaks Soome täiendõppele minema. Kuna mina tollal kodus töötasin, olin mõistagi sobivaim kandidaat lastehoidjaks. See oli justkui puhkus, hea omaette mõtiskleda, kui lapsed toas oma koolitükke või muid oma asju tegid.

Vene vanapoissi nägin vaid korda paar korda trepil. Hommikuti saatsin lapsed kooli, tegin arvutis tööd või käisin oma käike, tegin süüa ja õhtul tegelesin lastega.

Ühel hommikul, kui sõbranna naasmiseni oli vaid paar päeva, läks kodus pauguga pimedaks. Aitäh, ütlesin kibedalt muiates. Seda muret nüüd vaja. Ega see pole nagu vanasti, et koridoris on korgid ja vajutad nupu sisse tagasi. Ma ei osanud midagi teha. Kujutlesin, kuidas külmkapp õhtuks ära sulab. Õnneks oli naaber veel kodus.

Mees ütles, et tal läks ka vool ära, aga ta ei hakanud muretsema – küll tagasi tuleb. Lisas, et seda on viimasel ajal ikka juhtunud pärast seda, kui lähedale hakati uusi elamuid ehitama. Kas elektri kadumine just sellega seotud on, tema ei teadvat, aga varem ei läinud elekter kunagi ära. Mees võttis taskulambi, tegi elektrikapi ukse lahti ja uuris seda. Siis vajutas nuppe ja koridorilamp lõi põlema. Mõtlesin taas, et pole mehel häda midagi. Muidugi märkasin ka seda, et minuga rääkis ta selges eesti keeles.

Mina muudkui tänasin, aga tema pani ette, et kui mul aega on, vast võiksime kohvi juua. Lubasin homme vaadata seda asja.

Järgmisel hommikul mõtlesin, et sõbrannale see küll ei meeldiks, kui sinna kohvi jooma läheksin, teisalt tundus keeldumine viisakusetu. Pealegi mõtlesin, et mis nende suhted minusse puutuvad! Olin pärastlõunal terrassil tekki kloppimas, kui naaber hüüdis, et tal on laud kaetud. Muidugi ma läksin.

Mõnus vestluskaaslane jutustas oma eluloo. Tema ingerisoomlastest vanavanemad olid koos tema poisikesest isaga sõja eest Viiburi tagant Eestisse sattunud ja tema isa abiellus hiljem venelannaga. Tema sündis siin ja käis eesti koolis, abiellus eestikeelse venelannaga, aga naine leidis mingil ajal teise. Lapsi pole ja lähemaid sugulasi ka mitte.

Viisin jutu ka sellele, et naabriga pole suhted ta kõige soojemad. Tema aga kiitis mu sõbrannat, et väga tubli naine: näe, muretses lastele kodu, tark ja hakkaja. Hea inimene, aga lihtsalt iseloom on selline kange.

Igatahes lahkusime me väga sõbralikult ja kui ta mu telefoninumbrit palus, ei näinud ma põhjust keeldumiseks. Mõtlesin ka sõbrannale selgeks teha, et lõpetagu see naabri halvustamine ükskord ära.

Võttis natuke aega, enne kui sõbranna mu jutu vastu natukegi huvi tundma hakkas. Aga peamine, et ikkagi hakkas. Mina ei käinud tema juures seejärel mitu nädalat, arvates, et kui naaber näeb, võib seda ehk valesti tõlgitseda. Mees helistas ükskord siis, kui ma seda enam üldse ei oodanud. Kutsus linna õhtust sööma ja ma läksin lausa heameelega.

Selle õhtu veetsime juba nagu vanad tuttavad. Nüüd jutustasin mina talle oma elust, millest polnudki ju õigupoolest midagi rääkida. Samuti lahus ja lasteta, sõbrad ja töö, päevad üsna ühtemoodi. Tema leidis, et olen nagu hea vaim - nad olla mu sõbrannaga vahepeal juba paar korda rääkinud.

See kohtamine ei jäänud meil viimaseks ja mulle hakkasid need nii meeldima, et kuidagi ei jõudnud järgmist ära oodata. Loomulikult oli ammu selge, et me ei kohtu nagu tuttavad, vaid ikka rohkem nagu kallimad. Aga ta ilmselt ei julgenud teha seda otsustavat sammu. Ma ei kiirustanud ka, lasin ajal minna.

Ükskord ta siis ütles, et on otsustanud oma korteri ära müüa ja tahaks maale elama minna. Et ta on paari kohta vaadanud ja tahaks väga, et ma ka oma arvamuse ütleksin, sest võib-olla kohtume seal edaspidi või lausa elame seal koos. Ja vaatas mulle arglikult silma. See siis oli tema kosimine. Mul hakkas pea ringi käima. Ütlesin, et mõte on ootamatu, aga väga meeldiv. Selle peale ta pühkis pisara ja ütles, et aia kujundamisse tema ei sekku, kui just mulda või kive pole vaja vedada.
Ma ei saanud enam magada, olin nii elevil. Nii ma oma tulevasele ka ütlesin.

Leppisime oma tulevasega kokku, et teeme need müügiplaanid ja muud plaanid koos sõbrannale teatavaks. Mina leppisin sõbrannaga kokku, et tulen külla tähtsaks jutuajamiseks, aga nõustugu ta mind vastu võtma koos kaaslasega.

Tema oli nõus kasvõi kohe ja väga põnevil, sest tema teada polnud mul meestega enam ammu mingeid suhteid olnud.
Üks konks oli veel selles, et just sel ajal oli sõbranna suhet loomas ühe ehitusettevõtjaga, samuti mu meelest igati toreda mehega. Sõbranna kui suur realist ikka pelgas, et mees jätab ta varsti maha, aga nüüd uskusin mina seda enam, et sest asjast asja saab, sest mina uskusin väga oma tulevasse kooselusse.

Sõbranna, kes on suurepärane suhtleja ja väga enesekindel, hakkas peaaegu kokutama, kui koos tema juurde sisse astusime. Tema kallimat polnud parajasti Eestis ja lapsi polnud kodus ja ta sai avameelselt tunnistada, et pidi peaaegu ümber kukkuma meid koos nähes. Ja veel rohkem, kui talle kõik ära jutustasime.Samas tekkis kõigil mõte, et sõbranna kallim võiks naaberboksi ära osta. Naersime, et siis lähemal külas käia. Sõbranna helistas kohe ja mees vastas, et see mõte meeldib talle väga, laske aga korter ära hinnata ja laske kümme protsenti alla. Meie pilli lõhki ei hakanud ajama.
Oli see vast õhtu, mida siiamaani pea igal kohtumisel meenutame!

Nüüd on sõbrannal tubli mees ja veel ilusam kodu kui varem, meil vene vanapoisiga samuti. Ei suuda siiamaani vahel uskuda, et mu elu nii õnneliku pöörde tegi.
Ühistel koosistumistel lähen mõnikord end üsna uhkeks, kui nad jälle räägivad, et kõik ainult tänu minule. Kõik juhtus ikka nii labase asja pärast, et elekter läks ära.