Kas on lootust, et ta veel kunagi endiseks tagasi saab? Ta on ju kõigest 54aastane alles. Tahaks, et oleks lootust, aga seda uskumist jääb mul aastatega vähemaks. Olen sellest pidevast virisemisest juba surmani tüdinenud. Mul on kohati tunne, nagu elaksin mingi kiusliku vanainimese kõrval.

Nooremana oli Urmas küll tõsisema loomuga, kuid siiski pigem positiivse ja elujaatava hoiakuga mees. Ta oli töökas. Talle meeldis palju lugeda ja ise lugusid jutustada, samuti oma tööriistadega üht või teist asja kodus nokitseda, mõnikord ise midagi meisterdada - eriti siis, kui pojad olid veel väikesed. Alati oli ta töökas ja asjalik, alati oli temaga millestki huvitavast rääkida, sest talle meeldis ennast eluga kursis hoida. Ta luges nii ajalehti kui ka raamatuid.

Muutused mehe olekus ja käitumises tekkisid väga tasahilju. Kuskil ehk viis-kuus aastat tagasi märkasin, et ta nagu ei viitsi enam millegagi tegelda, kodus ta lihtsalt lesib ja vaatab televiisorit, ei loe enam ega ega nokitse enam millegi kallal. Loomulikult uurisin temalt selle kohta, aga mingit mõistlikku vastust ei saanud. Tema kinnitusel pidi kõik korras ja hästi olema. Tema vaatas hoopis mind kummalise pilguga, et mis siis nüüd häda on, mis luulud need on.

Siis varsti märkasin, et mees ei viitsi enam tulla näiteks sõprade juurde, kuhu meid mõnikord ikka kutsuti. Samuti pidin kangesti teda õhutama, et vahel koos kasvõi teatrisse või kinno minna. Sageli ta keelduski "sellst komejandist" ja pidin hoopis sõbrannaga minema. Noh, see selleks. Selle kõik ma oleks võinud veel üle elada, las siis olla inimene kodus teleri ees, kui talle niiviisi meeldib. Kuid palju rohkem häiris ja häirib mind tema muutunud iseloom.

Ma tõtt-öelda ei mäleta enam, millal Urmas viimati millegi üle rõõmus või rahul oli. Ta viriseb isegi minu valmistatud toidu üle, kuigi pole varem seda teinud. Ta kritiseerib mu välimust, kuigi ma pole juba aastaid kaalus grammigi juurde võtnud ja üleüldse hoolitsen enda eest. Ütleme nii, et ta ei kritiseeri, vaid toriseb – umbes nii, et kas see kelit peab nüü ilus olema. Ta halvustab mu sõbrannasid, enam ei sobi ka muusika, mida ma kuulan ja ajakirjad, mida ma loen, on rämps...
Urmas ei ole rahul millegagi, mida ta lehest või internetist loeb. Poliitikud on tal nagunii kõik lollid olnud ja kõik nende otsused veel eriti, aga ka igasugused saatejuhid teleris ja näitlejad ja lauljad.
Ma tõesti enam ei mäleta, millal ta viimati kellegi kohta midagi positiivset ütles. Üleüldse kehtib viimasel ajal Urmase puhul see, et head asja ta ütlema ei hakka, aga halba asja ütleb mõnuga ja sõnakalt.

Isegi oma lapsi ta kritiseerib! Noorema poja õpitav eriala talle ei kõlba. Ma ei hakka seda siin välja tooma, aga see pidavat isa sõnul olema naiste töö. Tegelikult on sel alal just väga palju edukaid mehi ning säärane sildistamine on lihtsalt rumal ja lausvale. Pealegi teeb isa arvamus pojale haiget. Vanema poja puhul jällegi ei ole Urmas rahul tema pruudiga, sest too on poisist paar aastat vanem ning kasvatab pisikest last. Mehele on vastumeelt, et tema poeg teise mehe last kasvatab. Kuigi poeg ise on oma kasuisa rolliga ülimalt rahul ja kasulapselaps on väga vahva ja armas tüdruk. Poja elukaaslane on ka vägagi sümpaatne noor naisterahvas ja pare­mat tulevast miniat ei oskaks tahtagi. Samas ma saan aru, et ta ei tee kõike seda meelege, et nüüd ütlen halvasti. Tema oma arust on lihtsalt aus, kes ütleb, mis ta mõtleb. Aga kui ta oleks meie abiellumise ajal või laste kooliajal niisugune olnud, siis ma poleks iial niisuguse mehega koos elanud.

Armukest pole tal absoluutselt kindlasti, sest mees ju ainult kodus konutabki. Ja kui olekski armuke, oleks ta vähemalt mingitel hetkedel rõõmsam. No see oli nüüd nali, aga tegelikult ka ju ei teki kõrvalsuhe kunagi sellepärast, et oleks kurvem elada.

Selle pideva negatiivsusega silmitsi seismine on nii raske, et pidevalt tekib soov pakkida oma kodinad kokku ja lihtsalt ära minna. Saaks vähemalt rahus elada, ilma et keegi kogu aeg millegi üle viriseks või riidu kisuks.

Kuidas saab küll inimene niimoodi muutuda? Oli ju täiesti mõistlik inimene. Nüüd on ära keeranud, nagu oleks üks virisev ja hädaldav vanainimene kodus. Ja kõige hullem, et see asi näib pidevalt süvenevat. Mis ta siis mul veel viie või koguni kümne aasta pärast teeb? Tõtt-öelda ei taha mõeldagi. Ja millest sellised muutused üldse tulevad? Ma saan aru, et enesetunne pole enam nii hea kui nooruses ja välimus pole ka enam see, aga tööl on tal kõik endistviisi ja sealtpoolt mingit stressi kindlasti ei saa tulla. Kas tal on kätte saamata jäänud mingi asjad, millest ta salaja on unistanud ja mittest ta kellelegi rääkida ei julge?

Olen mõelnud, et mees ilmselt ise ei teagi, mis ta pahuruse põhjus on.. Üritan ikka iga kuu temaga rääkida, et mis talle rõõmu võiks teha, aga ta on väga tõrjuv.

Kas see on siis lihtsalt mingisugune keskeakriis? Või ongi vanadus juba nii varakult platsis? Mäletan, et mu oma vanaema muutus vanast peast ka kiuslikumaks, aga see oli ikka pärast 75. eluaastat. Tõesti ei tea, mis teha.