Ei saa nõustuda, et tegemist oli võimuladviku silmategemisega Venemaale või sooviga väidetavalt Saksamaaga seotud vapsidele kohta kätte näidata – sõda parunite vastu oli lihtsalt endiselt populaarne. Samas ei saa eitada, et võidupüha tähistamisel eriti alguses tugev kroonulikkuse ning „konstrueeritud ajaloo” mekk küljes oli. Samas näitavad mitmed tegurid, et eks ta üks teistsugune sõda tõesti oli. Kas või mõne nädala jooksul välja jagatud Vabadusristide hulga poolest. Unustada ei maksa ka, et võideldi oluliselt kõrgema kvaliteediga sõdurite vastu kui üldiselt Vabadussõjas. Tegemist oli nii nagu paljuski Eesti poolel vabatahtlikega, kelle pühendumuses pole mõtet kahelda. Mitmest eestlaste vastu võidelnud mehest sai järgmises suures sõjas üle ilma tuntud väejuht.

Eestlaste võidu põhjuseid on samuti põhjalikult käsitletud. Põhjuseid on siin tõesti mitmeid. Juba mainitutele tahaks lisada eestlaste külma närvi. Ei alluvad ega juhid kaotanud pead ega hakanud rapsima. Reserve ei paisatud niisama umbropsu lahingusse, vaid kasutati vastupealetungile minekuks. Üksusi ei heidetud kriisi ilmnedes uisapäisa mööda lahinguvälja, vaid hoiti algsest plaanist kinni. Seejuures saab vastast küll kõiges muus, mitte aga rumaluses kahtlustada. Seda näitas kas või osavus, millega vaherahuleppest suudeti mööda hiilida. Kuigi Landeswehr oli vaherahu sõlmimise hetkel väljapääsmatus olukorras, räägiti lätlastelt välja Saksa suuna esindajaid valitsusse jätma, kus nad oma õõnestustööd jätkata said. Saksa üksused sulandati vene seikleja krahv Bermondt-Avilovi vägede hulka, mis analoogselt suvega üritasid sügisel Lätis võimu üle võtta. Sündmuste keskpunktiks kujunes sel korral Riia, mida ähvardas langemine. Kriitilises olukorras pöördusid lätlased abipalvega Eesti poole, kes viivitamatult paar vaba soomusrongi Riiga saatis.

See pidi olema alles eelvägi, kuid suutis lätlaste südametesse uut julgust süstida. Läti üksused organiseerusid, Bermondti rünnaku tagasi tõrjuda ning ise vasturünnakule minna. Seda kõike näitab lätlaste ajalooline suurfilm „Riia kaitsjad”, kus eestlaste osast toimunus aga sõnagi juttu pole. Fakt jääb aga faktiks – Eesti relvad olid Läti saatust juba mitmendat korda pööranud. Seda kõike vaadates pole imestada, et lisaks Vabadusristile said paljud eestlased omal ajal Karutapja ordeni. Välismaalastest, kellele see autasu omistati, moodustasid eestlased praktiliselt poole ehk 148. Võime uhked olla, et ei võidelnud Vabadussõjas üksi enda, vaid ka teiste vabaduse eest.

Parimal kombel võttis Landesveeri sõja tähenduse kokku aga kindralmajor Ernst Põdder Võnnus 23. juunil 1919 antud käskkirja, lõpetades käskides „saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle” üle maa kirikukellasid helistada ja piduüritusi korraldada, nähes võidus kogu rahva jaoks olulise psühholoogilise barjääri ületamist. Hoidkem seda rõõmu siis jätkuvalt üleval meiegi.

Mart Laar "VABADUSRIST. MÄLESTUSI LANDESVEERI SÕJAST"

https://www.rahvaraamat.ee/p/vabadusrist-m%C3%A4lestusi-landesveeri-s%C3%B5jast/1023495/et?isbn=9789949999743