Järgnev tekst on meditsiinidoktor Brit Cooperi ja vaimse sõnumi tooja Neale Donald Walschi vahel toimunud telefonivestluste ümberkirjutus.
Nad kasutavad läbivalt sõna „Jumal“, pidades selle mõistega silmas sellist tähendusvälja, mille kohta võiks kasutada ka mõisteid nagu elujõud, eluenergia, allikas, universum või lihtsamalt öeldes Elu ise.

BRIT COOPER: Meditsiinis olen näinud rohkesti juhtumeid, kus patsient tuleb arsti juurde „haigusega“, mille kulg lõpeb eeldatavasti „negatiivse tulemusega“. Näiteks on haigele öeldud, et tal on elada vaid paar aastat või ainult mõni kuu. Ja kui arst ütleb patsiendile sellise prognoosi ning patsient sellega alistunult lepib, siis tõenäoliselt see nii lähebki.

Kuid leidub ka arvukalt lugusid meditsiinilistest „imedest“ ehk paranemisjuhtumitest, mida moodne meditsiin seletada ei suuda, ja enamasti toimub see nende inimestega, kes hoolimata oma haigusest olid valmis oma suhtumist muutma – kes aktsepteerisid seda traagilisena näivat olukorda, olid selle eest tänulikud ja isegi tähistasid seda.

Ilmekas näide selle kohta on üks vapper noor naine nimega Amy Purdy, kes esines Oprah’ saates „Super Soul Sunday”, ja on välja andnud raamatu pealkirjaga „On My Own Two Feet“.1
Ta oli elukutseline lumelaudur, kes soovis pääseda olümpiamängudele, aga haigestus 19-aastasena raskesse bakteriaalsesse meningiiti. Ta viidi haiglasse, kus talle öeldi, et tema ellujäämistõenäosus on alla kahe protsendi.

Operatsioonile minnes ta teadis, et mõlemad tema jalad amputeeritakse ning ta põrn ja neerud eemaldatakse. Naine küll elas operatsiooni üle, aga on ütlematagi selge, et tema elu kvaliteet muutus järsult ning kahanes vaid murdosani sellest, milline ta elu oli olnud enne haigust.

Kui Amy Purdy aga õppis oma puudega toime tulema, esitas ta endale küsimuse, mis muutis kogu ta elu: „Kui mu elu oleks raamat ja mina oleksin selle autor, siis millist lõppu ma oma loole tahaksin?“

Ja sellest hetkest alates hakkas Amy endale ette kujutama teistsugust elu.

Kuigi ta ei saanud enam lumelauaga sõita samamoodi, nagu oli harjunud, kujutas Amy iga päev ette, kuidas ta mäenõlvadele naaseb ning mis tunne oleks taas seda kõike kogeda.

Ta ei loobunud isegi ületamatuna tunduvate katsumuste kiuste hetkekski oma nägemusest, milline ta oma unistustes oli.

See lihtne ent sügavamõtteline küsimus: „Kui mu elu oleks raamat ja mina oleksin selle autor, siis millist lõppu ma oma loole tahaksin?“ sütitas Amys kire oma elust maksimumi võtta. See ettevõtmine polnud kaugeltki mitte lihtne, aga ta tõepoolest õppis uuesti lumelauaga sõitma ja võitis paraolümpial lõpuks ka pronksmedali. Kuid veelgi innustavam – jah, sellest veelgi innustavam – oli sisemine muutus, mis kõige selle käigus aset leidis.
Sest Amy mõistis, et see, millisena astud vastu väljakutsetele, määratlebki sinu olemuse inimesena.
See ongi nüüd näide, kuidas vastata küsimusele: „Miks me üldse siin oleme?“
Amy Purdyst on saanud ülemaailmne puuetega inimeste eestkõneleja ja juhendaja, kes aitab teisi ning levitab maailmale oma sõnumit, mida tähendab elus mitte kunagi alla anda. Tema ise nimetab seda innustatud eluks. Ja Amy lugu on vaid üks näide paljudest.
Ma ei suuda isegi kokku lugeda kõiki neid patsiente, kes on suutnud „hävitavast diagnoosist“ teha hüppelaua vaimse valgustumise teele asumiseks. Nemad on ka oma elu raskeimal ajal selles näinud kingitust. Iga kord, kui mõnda sellist lugu kuulen või ise selle tunnistaja olen, tabavad mind külmavärinad – sest need asjad, millest me siin räägime, nende inimeste elus just selgelt väljenduvadki.
Ja see omakorda mõjutab nende elu ja olekut.
Mul pole selles vähimatki kahtlust.
Kui keegi „imekombel“ paraneb või muudab oma elu mõne ränga haiguse järel millekski sügavalt tähendusrikkaks, nagu Amy seda tegi, siis minu kogemuste põhjal toimubki see just sellises raamistikus, mida kirjeldasime.

NEALE DONALD WALSCH: Täiesti õige. Ka mina võin oma kokkupuudetele tuginedes öelda, et „hetkel valitseva olukorra“ aktsepteerimine ja tõlgendamine kingitusena võimaldab meil kogeda ja väljendada enda tõelist olemust.

See on võimsaim võimalik reaktsioon selliste sündmuste ja asjaolude puhul, mida me peame stressirohkeks või muserdavaks, kui me pole veel vaimselt piisavalt kaugele arenenud. Seega muutubki stress tähistamiseks, kui astume neist kolmest sammust esimese, mille äsja ka sõnadesse panime – kui astume selle sammu, et hakkame parasjagu toimuvat aktsepteerima. See, mis on, see on. Ja nii lihtne see tõde ongi.

Samalaadselt öeldakse ka „Jutuajamistes Jumalaga“: „See, millele vastu hakkad, ei kao kuhugi, aga see, millele otsa vaatad, haihtub. Teisisõnu öeldes – nende petlik kuju kaob olematusse.“

Või nagu seda ütles minu arvates eriti tabavalt vaimne õpetaja Da Free John oma soovituses, kuidas muuta stress tähistamiseks: „Lõpetage igasugune tõrkumine.“

BRIT COOPER: Jah, see mulle meeldib.

NEALE DONALD WALSCH: Kui mina esmakordselt seda kuulsin, mõtlesin ma: „On alles märkimisväärne lahendus – ja vaid kolm sõna!“
Lõpetage igasugune tõrkumine.
Selles peitubki sinu tõelise Mina imelisus ja hiilgus. Sest kui sa enam ei tõrgu vastu sellele, mis sinu elus toimub, võid selle omaks võtta, seda aktsepteerida ja muundada, ükskõik kuidas kõik ka lõpuks ei laheneks – sa kas tõepoolest jätad oma maise keha kolme-nelja kuu pärast maha või elad veel viis või kümme aastat. Mõlemad tulemused on täiesti okei, sest sa ei tõrgu toimuvale vastu. Nagu ütleb mu sõber Byron Katie: „Ära vaidle eluga.“

BRIT COOPER: Hahaa! Õige jutt! Minu arvates on see sisuliselt sama asi, kui inimene ei hoia enam kinni oma petlikust „loost“, sest see pole tema tõeline Mina. Ja ma arvan, et just sellest „loost“ kinni hoidmine tekitabki inimestes tõrkumist; teisisõnu öeldes on tegemist ootusega, et asjad peaksid olema mingit kindlat moodi, sest vastasel juhul olukorraga ei lepita. Mina aga arvan, et sel hetkel, kui lõpetame oma „loost“ kinni hoidmise...

NEALE DONALD WALSCH: ...kaovad meie kannatused.

BRIT COOPER: Täpselt! Ütlesid meie viimasel koosviibimisel ühe asja, mis mulle eriti meeldis: „Kõige parem on olla toimuva koldes ehk keskmes.“ Sest toimuva kese ongi kogu loomise allikaks.

Keskmes olles hakkad vaatama oma elu täiesti uuest vaatenurgast, mis ei piirdu senise arusaama ja seniste kirjeldustega, kuidas asjad peaksid olema, vaid kujutab pigem valget lõuendit, mille kõrval on ootamas kõik sinu värvid – ja sa võid maalida mis tahes pildi. Võid kasutada mis tahes reaktsiooni, mis teeniks sinu hinge eesmärki hetkel valitsevas olukorras kõige paremini.

Ja kõik see toob meid neljanda küsimuseni. „Kui olen otsustanud, kes ma olen, kus ma olen, ja miks ma olen just siin, kus ma olen, siis kuidas ma nende teadmiste kohaselt peaksin tegutsema?“ Oma loomingulisuse platvormil ehk „toimuva koldes“ olles avanevad sulle mis tahes olukorras kõik valikuvõimalused, kuidas sel hetkel oma tõelist Mina väljendama ja realiseerima hakata.

BRIT COOPER ja NEALE DONALD WALSCH "JUMALA JA MEDITSIINI KOHTUMINE. Vestlus arsti ja vaimse sõnumitooja vahel", kirjastus Pilgrim 2018

https://pilgrim.ee/raamatud/varske/jumala-ja-meditsiini-kohtumine.html