Järgnev tekst on meditsiinidoktor Brit Cooperi ja vaimse sõnumitooja Neale Donald Walschi vahel toimunud telefonivestluste ümberkirjutus.
Nad kasutavad läbivalt sõna „Jumal“, pidades selle mõistega silmas sellist tähendusvälja, mille kohta võiks kasutada ka mõisteid nagu elujõud, eluenergia, allikas, universum või lihtsamalt öeldes Elu ise.

KÕIGE TÄHTSAM KÜSIMUS
Kes me õigupoolest oleme?

BRIT COOPER: Minu arvates üks kõige võimsamaid teemasid „Jutuajamised Jumalaga“ raamatusarjas on elu neli põhiküsimust:
1) Kes ma olen?
2) Kus ma olen?
3) Miks olen ma just siin, kus ma olen?
4) Kuidas peaksin siin olles elama?

Just nendele küsimustele vastuste otsimine muutis mu arusaamu ja andis vajaliku tõuke, et oleksin suuteline jõudma kontseptuaalselt tasandilt transformatiivsele tasandile. See otsing hakkas märgatavalt mõjutama ka minu igapäevaelu. Hakkasin maailma nägema hoopis teise pilguga, otsekui oleks mu prillid puhtaks pühitud ning näeksin lõpuks ometi kõike läbi selgete klaaside! Ehk teisisõnu öeldes – läbi selliste klaaside, mis võimaldavad näha, mis toimub maailmas tegelikult ja millega inimesed tegelikult maailmas tegelevad ning mida tähendab inimese teekond selles ilmas.

NEALE WALSCH: Minu arvates on tegelikult seitse küsimust, mida inimesed peaksid elu kohta esitama. Seitse lihtsat ent tähtsat küsimust... kuid oma vaatluste põhjal saan teha oletuse, et 98% maailma elanikest ei ole endale neid küsimusi kunagi esitanud. Tegelikult elab enamik inimesi terve oma elu sünnist surmani, ilma et kordagi nende küsimuste peale isegi mõtleks. Need küsimused ei turgata neile pähegi, kui ehk ainult väga põgusalt ja möödaminnes – kui sedagi.

Olen need seitse lihtsat küsimust liigitanud järgnevalt: (A) kolm igapäevast küsimust ja (B) elu neli põhiküsimust. Esimesed kolm küsimust on tähtsad seetõttu, et need annavad meile vajaliku konteksti ehk põhjuse järgmise nelja küsimuse esitamiseks. Teisisõnu võib öelda, et kui maailmas oleks kõik ilus ja imeline ning siin planeedil elavad inimesed oleksid nii kollektiivselt kui ka isiklikult saavutanud täpselt sellise elu, nagu endale soovisid ja lootsid, siis poleks neid elu nelja põhiküsimust otsekui vajagi. Nende esitamiseks poleks mingit põhjust ja vastuste leidmisega poleks kellelgi kuhugi kiiret.

Vajadus otsida vastuseid neljale põhiküsimusele tekib alles siis, kui esitada need esimesed kolm küsimust. Esimene küsimus kõlab nõnda: „Kuidas on võimalik, et kõik Maa peal elavad seitse miljardit inimest tahavad saada enda sõnul sama asja, aga ei suuda tahetut saavutada?“ See ongi elu nelja põhiküsimuse kontekstiline alus.
Nagu öeldud, poleks mingit mõtet neid viimast nelja küsimust esitada, kui kõik elaksid täpselt sellist elu, nagu endale soovivad. See põhjus, miks üleüldse hakatakse sisimas millegi üle juurdlema, ei ole esmalt mingi vaimne või intellektuaalne ajend, vaid hoopis see, et miski sinu elus lihtsalt ei toimi.

Kui astud tuppa, kus kõik tuled põlevad, siis ei ütle sa ju: „Kuulge, äkki peaks elektrikilpi kontrollima?“ Kõik vastaks seepeale: „Milleks küll? Kõik ju toimib väga hästi.“ Kui aga avastad kööki minnes, et tuled ei lähe põlema ja röster ja ka teised seadmed ei hakka tööle, siis tasuks tõesti elektrikilbile pilk peale heita.

Niisiis pole kolm igapäevast küsimust sugugi tähtsusetud. Kordan taas neist esimest: „Kuidas küll on võimalik, et sellel planeedil elavad 7,3 miljardit inimest (sealhulgas ka sina ja mina) ütlevad, et tahavad sama asja, aga selle saavutamine on jõukohane vaid imepisikesele protsendile inimkonnast?“

Teine küsimus: „Kas on võimalik, et meil on jäänud Jumala ja elu olemuse kohta taipamata midagi sellist, mis võiks kõik pea peale pöörata?“

Ja kolmas küsimus: „Kas on võimalik, et meil on jäänud iseenda kohta taipamata midagi sellist, mis muudaks seda, kuidas me endast mõtleme ja kuidas suhtume elusse tervikuna?“

BRIT COOPER: On lausa uskumatu mõelda, et üle seitsme miljardi inimese tahavad kõik enda väitel elult ühte ja sama – rahu, armastust, võimalusi, rõõmu, küllust –, aga tegelikult pole enamik neist võimelised seda päriselt saavutama. Ma pole kunagi varem sellele päris nõnda mõelnudki.

Selline vaatepunkt toob maailmas valitseva tõelise olukorra selgelt fookusesse. Paneb ju mõtlema, kuidas pealtnäha intelligentne liik – kes on suutnud oma liigikaaslasi Kuule saata, paljastada üha uusi universumi saladusi ja avardada ilmaruumikäsitlust; kes on suutnud järjestada inimese geneetilise koodi ning teha imetabaseid läbimurdeid meditsiinis – on ühtlasi leidnud end sellise „ületamatu“ raskuse lävelt seoses selliste elementaarsete asjadega nagu rõõm, armastus, toit ja peavari. Ja paistab nii, et kui me ka pole võimelised täiel määral saavutama seda kõike, mida tahame, siis meil on isegi raskusi selle vähese saavutamisega.

Kui jutt juba läks asjade teadvustamisele, siis oleks paljude jaoks kindlasti kainestav lugeda statistikat raamatust „God’s Message to the World: You’ve Got Me All Wrong“. Seda raamatut tsiteerides: „Iga tund sureb nälga üle 650 lapse. Igal aastal müüakse seksiorjusesse ligi 21 miljonit naist ja last. 2,6 miljardit inimest on sunnitud elama ilma esmaste sanitaartingimusteta ja 1,6 miljardit ilma elektrita.“ Nimekiri sedalaadi asjadest on väga pikk. Igatahes peaksid need andmed panema kogu inimkonna olukorda analüüsima – nii individuaalselt kui ka kollektiivselt.

NEALE WALSCH: Ja mõelda vaid, et tervelt 1,5 miljardil inimesel pole vabalt saada isegi mitte puhast vett.

BRIT COOPER: See on uskumatu. Neale, mis sa arvad, miks see nii on? Kuidas on võimalik, et meie maailmas selle olukorraga lihtsalt niisama „lepitakse“? Kas inimesi ei vapustagi, et selline asi üldse võimalik on?

NEALE WALSCH: Inimesed elavad oma mullis. Eriti just need, kes on elus „heale järjele jõudnud“ ehk teisisõnu umbes 5–8% maailma elanikkonnast. Nad arvavad oma mullis elades, et kuna nende elu on hea, siis pole ka teistel midagi kurta. Kuna neil läheb hästi, siis läheb ka teistel hästi. Või vähemalt nii hästi, kui kohalikku poliitilist olukorda arvestades võimalik on. Tõsiasi, et miljarditel inimestel pole vabalt saada puhast vett, ei turgata heaoluühiskonnas elades pähegi – me ei tule selle pealegi. Ja me ei mõtle sellele, et miljonid inimesed peavad end põõsaste vahel kergendamas käima. See ei tule meile reaalse võimalusena pähegi, sest meil endal lihtsalt pole selliseid kogemusi ja me ei näe selliseid asju igapäevaselt. Kui välja arvata mõned üksikud National Geographicus nähtud fotod, ei puutu me selliste asjadega lihtsalt kokku. Reisisin 70ndatel mõnda aega Lääne-Aafrika keskosas ja Lõuna-Ameerikas ning mujalgi, kus sellised asjad on igapäevane elu – või vähemalt 1976. aastal oli. Niimoodi asjad lihtsalt toimisidki. Käisin Aafrikas olles Ouagadougous ja mujal külas peredel, kes kõik elasid sellistes tingimustes.

BRIT COOPER: Mis tunde selline eluolu sinus tekitas?

NEALE WALSCH: Tead, see muutis mu ellusuhtumist tervikuna. Ma ei lasknud endal enam kunagi ägestuda või vihastada selliste asjade peale nagu varem – näiteks kui kaugekõne saamiseks Los Angelesest New Yorki kulus üle seitsme sekundi, siis varem hakkasin ma kohe nõudma, et mis selle viivituse põhjustas. Varem muutusin kohe väga kärsituks, kui mõni tänapäevane elumugavus ideaalselt ei toiminud. Tead küll, näiteks kelneri hõikumine restoranis, kui ta kohe laua juurde ei tulnud; ja muu seesugune suhtumine.
Aga pärast seda, kui olin olnud kaks ja pool kuud Lääne-Aafrika keskosas, polnud mul enam kunagi sellist suhtumist.

BRIT COOPER ja NEALE DONALD WALSCH "JUMALA JA MEDITSIINI KOHTUMINE. Vestlus arsti ja vaimse sõnumitooja vahel", kirjastus Pilgrim 2018

https://www.rahvaraamat.ee/p/jumala-ja-meditsiini-kohtumine/1023250/et?isbn=9789949621255