Eelmisel reedel käis Tenerife Kompassi terrassil sünnipäeva pidamas ja tutvustamas oma raamatut „Meie küla eided La Gomeral“ naabersaare eit Ave Nahkur. Tuntud maalija Ave jättis koos elukaaslase Impsi (Imre), poja Nahaga (tegelikult Rudolf) ja koer Milviga 2016.aastal Eesti ja sõitis elama La Gomera saarele. (Tenerife on saartest suurim, La Comera aga suuruselt kuues – toim)

Sünnipäevapidu.


Avet kogunes õnnitlema umbes 80 turisti, kliimapagulast ehk Tenerifel elavat eestlast ning talvitujat, kellest vähemasti pooled rätikud pähe sidusid ja niiviisi meie küla eitedeks kehastusid. Olavi Kompassist küsis ja Ave vastas ning siis luges Ave raamatust naljakamaid kohti ette. Söödi kooki ja cava ehk hispaania vahuvein voolas ojadena.

Kui kaua sul see otsus küpses – jätta maha kodune Eesti ja kolida La Gomerale?
La Gomera tuli tegelikult äkki. Mul oli hoopis plaan kolida Tenerifele ja seda Tenerife plaani ma heietasin ikka oma kümme aastat vähemalt. Ja siis äkki kuskilt see La Gomera kukkus meile alla, kukkus meile pähe või ütleme – kukkus meie peadesse. Aga alguses oli ikka hoops Tenerife meil mõttes.

Aga mis see siis ikkagi oli, mis sulle Eestis ei sobinud ja sundis heietama mõtteid kuhugi nii kaugele kolimisest?
Ikka see kohutav ilm. Ja mitte ainult ilm, kuigi see oli määrav, aga tahtsin ikka midagi uut kogeda ka. See senine elu oli mind ära tüüdanud, ütleme nii. Ma tahtsin midagi uut, ma tahtsin suurt muutust. Ja muidugi ilm, see kradi Eesti suusailm, see ajas meid kõiki hulluks ja see lõputu kütmine ja. Ühesõnaga ma tahtsin sooja ja muutust oma ellu.

Nii – heietasid mõtteid ja unistasid elust soojal saarel, aga kas sa kartsid ka nii suurt sammu astuda?
Oojaa, ma kartsin ikka kõvasti. Väga kartsin. Esiteks see keelebarjäär. Ja see keelebarjäär ongi tõsine asi, see jama on meil siiamaani, ega ma oska seda hispaania keelt ikka kuigivõrd rääkida. Ja eks see Eestis sissetallatud radade mahajätmine ja kõik need sõbrad, see ikka tegi hirmu muidugi. Aga ma olen sellist tüüpi inimene, et mul on väljakutset vaja – suurt väljakutset, mille nimel rapsida, muidu mul hakkab igav elada. Aga tead, ma kartsin Eestisse ka jääda, päris tõsiselt, ma mõtlesin, et ma lähen seal hulluks, nii et mul oli kahe hirmu vahel valida ja ma valisin selle, mis tundus põnevam.

Oli sul mingi ettekujutus ka, kuidas täpselt su elu siin välja nägema hakkab? Muide, kui mina siia kolima hakkasin ja võõrkeelseid foorumeid läbi töötasin, siis mulle jäi silma punase niidina läbiv nõuanne kujutada ette nii vähe kui võimalik, sest siin inimeste elud muutuvad, keskkond on nii totaalselt teistsugune, ametnikud lähevad baarmenideks, taksojuhid hakkavad kinnisvara müüma jne. Ühesõnaga, oli sul visioon olemas?

Oojaa, muidugi oli. Vaata, me Eestis pidasime turismitalu ju. Ja mul oli selge plaan siin millegi analoogsega jätkata, sest seda me Impsiga mõlemad oskame. Me teame, mismoodi selline bisnis käib. Et selles mõttes küll täiesti uues keskkonnas, aga ikkagi tuttaval rajal. Ja kuna Imps on meil nii kuldsete kätega ja oskab põhimõtteliselt kõiki töid, siis variandiks B olid meil Impsi käed – et nälga me ikka ei jää. Ja ma ju maalin ikka endiselt edasi. Aga konkreetne plaan oli ikka see tursimitalu moodi värk ja nii ka läks, seda me seal praegu teemegi.

Rahvas on teie juures käima hakanud ka?
No võiks rohkem käia muidugi, aga sellised asjad võtavad ju aega, selle vastu ei saa. Aga mõned laagrid on juba meie juures korraldatud ja november oli vahepeal küll juba selline tramm peal, et vaevu said linad pestud ja koristatud, kui juba olid uued õue peal.

Te ise elate sealsamas, kas see ajudele ei hakka, kui tuba on kogu aeg võõraid täis? Lähed hommikul hambaid pesema ja võõras mees tuleb hommikumantlis vastu?
Oh tead, me tegime ju Eestis sama asja ja me oleme sellega harjunud, selline elu on käinud juba viisteist aastat, see käib sellise bisnise juurde ja mulle inimesed meeldivad. Mul hakkab kohe igav, kui kedagi ei ole.

Hispaania on ju bürokraatia lipulaev, kas sa kogu selle värgiga seotud ametlikku asjaajamist ka kartsid?
Ma olen sellistes asjaajamistes nii otu, ma ei suuda Eestis ka midagi ise ajada, mul on ikka alati kedagi appi vaja, kes sellised ametlikud asjad korda ajab. Jaa, tõsiselt noh. Ma ei ole selline ametnikega asjaajaja tüüp lihtsalt, ma ei saa aru, mida nad must tahavad või mis pabereid... No ja siin muidugi ma ei saaks ühestki sõnast aru, mida see ametnik mulle ütleks. Meie asjaajamistel kasutame ikka kohalike abi. Ja naabritädi on mul õnneks pensionil advokaat, nii et kõik asjad me saame aetud. Vähemasti siiani oleme saanud.

Mis keeles sa selle naabritädiga siis räägid?
Me räägime sellises hispaania-inglise-eesti segakeeles ja vahel on muidugi segadust ka palju – sellest on ju mu raamatus juttu ka, kuidas me saksa pastorit otsisime ja pärast tuli välja, et tädi Angelita rääkis meile hoopis hundikoerast (pastor aleman hisp. keeles ehk saksa karjakoer). Aga kui näiteks Eesti turistid tulevad ja kõigepealt Angelita otsa koperdavad, siis see ütleb neile: „OOTA!“ Ja kohe saavad kõik aru, et on juba õiges kohas, nii et Angelita õpib tasapisi eesti keelt ka juba.

Luba ma nüüd Tenerifenona ehk Tenerifel elajana küsin, mis sind siis meie Tenerife juures ei rahuldanud, miks sa pidid veel kaugemale põrutama?
No meeldis mulle La Gomera rohkem. Seal ma tundsin kohe ära, et see on minu koht, et see on meie saar. Aga ega ma pole Tenerife mõtteid ka veel ikka täitsa maha matnud, vaata kui kolime mingi aja pärast hoopis siia! Võib-olla kolme või viie aasta pärast...

Selline küsimus veel, et tavaliselt alalhoidlikud eestlased, kes plaanivad Tenerifele kolida, hoiduvad sildade põletamisest ja käivad ja vaatavad ja vaagivad ja kõigepealt rendivad endale elamise ja kui on ikka kindel, et kõik toimib, siis alles ostavad endale kinnisvara ja võib-olla müüvad Eestis midagi maha. Aga sina alustasid teisest otsast – kohe prõmm kõik Eestis müüki, siis ostsid siia ka kohe kinnisvara ja siis alles hakkasid vaatama, kas sellest tuleb ka midagi või ei.
No esiteks ei ole minu puhul mingist alalhoidlikkusest ju juttugi. Teiseks me tahtsime, et meil oleks ikka mingi kindlus, et kui me hakkame ehitama ja mässama seal selle vana majaga, et me seda kõike tühja ei rapsiks. Nii et sellest küljest natuke nagu olen ikka alalhoidlik ka. Aga nagu ma ütlesin, ma ei näinud Eesti kliimas endal tulevikku ja ei näe praegu ka.

Tagasilööke ka oled kogenud? Kahetsenud vahest, et oli seda kõike vaja?
Mina ei ole, aga vaat Impsil oli sisseelamine raske. Ma eelmisel aastal vaatasin teda ja täitsa pabistasin tema pärast, sest temal läks see sisseelamine ikka raskemalt kui minul, aga tasapisi ikka laabus kõik.

Meie siin Kompassis kohtume kas reaalselt või virtuaalselt iga nädal Eestist pärit inimestega, kes mängivad sama mõttega – kolida päriseks või mõneks ajaks soojemasse kohta ja panna ennast proovile hoopis teises keskkonnas. On sul neile mõni soovitus?
Mul on küll, jaa. Mul on kõigile jube konkreetne soovitus – õppige keel ära, enne kui tulete. Ilma keeleta on ikka väga raske ja kõik on palju keerulisem, kui sa ise hakkama ei saa. Ja kui te siiakanti tulete, siis on see ikka hispaania keel, üldjuhul pole teiste keeltega näiteks midagi peale hakata. Võib-olla rannas turistidega juttu ajada, aga kohalikud muid keeli ei räägi. Ehk kõige tähtsam on ikkagi keel, on minu soovitus.

Räägime raamatust ka. Miks sa selle kirjutasid? Raha pärast küll vist mitte?
No otseselt küll mitte, aga seal ikka oma väike kasu mõte oli sees. Kui me tahame, et rahvas seal Gomeral meie juures käiks, siis oleks ju mõistlik meid ja Gomerat ja kogu seda värki neile tutvustada. Et meie küla eided on nüüd Gomeral, seda justkui teavad juba päris paljud, aga mis me seal teeme ja kuidas see värk kõik on, seda peaks neile ju tutvustama. Ja ma pole väga interneti inimene ka ja mulle ikka meeldivad raamatud, mida saab käes hoida ja nii ta tuligi.

Kaua kirjutamine aega võttis?
Oi, ruttu läks. Või ega ma ei tea, kaua teised kirjutavad, aga päevikutele lisaks ma vist kirjutasin mingi kuu aega ja joonistasin pilte ja valisin fotosid. Või oli natuke rohkem, aga mitte palju rohkem – ütleme kuu.

Kas oled tulemusega rahul? See on vist sul päris esimene oma kirjutatud raamat?
Jah, väga kena sai, just selline, nagu me tahtsime. Ja see oli mul kirjutada jah esimene, ma mõnele raamatule enne olen küll illustratsioone teinud, neid on vast viis või kuus.

Meie küla eit Ave Nahkur elab Kanaari saarestikus La Gomera saarel Arure külas. Minge talle külla!