Kunstnik Hugo Hiibuse praetud kartulid pole lihtsalt praekartulid, vaid tema firmaroog. Sest Hiibus pole enda sõnul võõras lind võõras köögis. Kui abikaasa Reet näiteks pärast bridžimängu koju tuleb, pakub Hugo tallegi oma firmarooga - praetud kartuleid.
Aga ükskord seoses jaanipäevaga meenutasid vanad sõbrad Kuku klubi kohvikus oma elu viimast pohmelli.
"Oi, see oli sada aastat tagasi, kui elasin kusagil seal..., tänav ei tule meelde," hakkab Hiibus mälestustes sobrama, aga mitte ei tule tänava nimi meelde.
„Sa elasid metalli nimega tänaval," aitas sõber-karikaturist Hiibusel ta vana elukohta meenutada.
" Jaa-jaa, see oli vist Raua... Ei, see oli ju Tina tänav, kus elas ka Valdo Pant, " elavneb mees. Hiibusele meenus korraga seoses oma kunagise naabri Valdo Pandiga üks seik ja lugu läks selles vaimus edasi.
"Pant teadis, et ma poole ööni joonistan. Otsustas läbi tulla ja kopsis tuttavlikult ta- ta- ta-taaa, saatuse sümfoonia taktis mu uksele. Mul oli väike konjak tema jaoks alati valmis pandud. Ükskord oli see koputus aga õige tugev - pudeliga vastu ust ja koos hüüdega :“Mul on sünnipäev!“ Pandil oli ju 21. jaanuaril sünnipäev”
„Kas sul midagi süüa ka on?“ küsis Pant?
Ütlesin, et praekartulid.
„Ainult praekartulid?“ imestas Pant. „Sinki või vorsti või muud paremat ei olegi?“
Ütlesin, et need polegi teab mis praetud kartulid. Ma lõikan kartulid õhukestes tükkideks, pooleks sibulaga praen sinki rasvaga ja pärast panen kartulid sinna juurde. Täielik panniroog ju!. Ka Pant ei jõudnud ära kiita, ütles, et see viib keele alla."
Söönud siis Pant ja Hiibus pannirooga ja joonud veel ja veel... Ikka Pandi terviseks ja enda sisse. Hiibus ei mäletanud, millal ta magama jäi. Kui üles tõusis, oli n-ö surm silme ees.
„Mõtlesin, mida teha, mida teha, aga paremaks ei läinud. Panin palitu selga ja läksin tänavale. Oli jaanuarikuu, väljas külm ja keegi möödujatest ei teinud väljagi. Läksin tuppa tagasi, leidsin kapist konjakipudeli, jõin ja hakkas parem. Siis helistas Pant ja ma ütlesin talle, et tule minu peiedele - õudne pohmell on. Hakkasime koos pead parandama. See oli minu viimane pohmell.“