Juri Andropov püüdis haiglavoodis nimetada Gorbatšovi oma järeltulijaks

Pärast pikaaegse NLKP peasekretäri Leonid Brežnevi surma 1982. aasta novembris valitses Nõukogude liitu 15 kuud endine KGB juht Juri Andropov. Ta oli Mihhail Gorbatšovil külas käinud juba siis, kui too Stavropolis töötas, ja Moskva ladvikus sai temast Gorbatšovi üks soosijaid, kuid poliitbüroo enamik töötas uue mehe ja Andropovi vastu, kirjutab William Taubman raamatus „Gorbatšov".

Andropovi vahevõimu ajal, kui Gorbatšov sirutas tiibu ja lihvis oma reformistlikke vaateid, esines ta Kremli koosolekutel endiselt kindla peale. Keskkomitee sekretäride nõupidamisel 18. jaanuaril 1982 jagas ta tunnustust Andropovile („Juri Vladimirovitš, tõstatasite hulga erakordselt tähtsaid küsimusi” ja „toetan täielikult teie seisukohta”.), kiitis takka Andropovi üleskutsele tugevdada töödistsipliini ning hukka mõistes ulatuslikku tsentraliseerimist ainult vihjas, et on vaja struktuurseid reforme. 26. aprillil sekretariaadi koosolekut juhtides tegi ta etteheiteid kultuuriametnikele, et nood polnud ära keelanud Ljudmila Razumovskaja kriitilise sisuga näidendit „Kallis Jelena Sergejevna”1, mida ta mitu aastat hiljem võttis kiita.

Poliitbüroo oli ennistanud 1984. aastal Stalini pikajalise kannu­poisi Vjatšeslav Molotovi, kelle Hruštšov 1962. aastal välja viskas, uuesti partei liikmeks ja oli kaalunud 12. juunil 1983, kas mitte võtta tagasi veel kaks elus­olevat endist kolleegi, Lazar Kaganovitš ja Georgi Malenkov. „Kui poleks olnud Hruštšovi,” irvitas Ustinov, „poleks neid kunagi välja heidetud ja poleks kunagi järgnenud neid jõledaid tegusid seoses Staliniga … Mitte ükski meie vaenlastest pole teinud meile nii palju halba, kui tegi [oma] poliitika ja suhtumisega Stalinisse Hruštšov.” Gorbatšov toetas Kaganovitši ja Malenkovi tagasi võtmist („Jah, nad on eakad inimesed.”), aga ei pooldanud nii kindlalt Ustinovi ette­panekut nimetada Volgograd tagasi Stalingradiks: „Noh, siin on nii plusse kui ka miinuseid,” kommenteeris ta ettevaatlikult.

Ööl vastu 1. septembrit 1983 tulistasid Nõukogude reaktiivhävitajad alla lennu­kompanii Korean Airlines lennul 007 olnud reisilennuki, mis oli teel Alaskalt Seouli eksinud Nõukogude õhuruumi. 269 süütu inimese surm tekitas õudu kogu maailmas ja uus külm sõda ägenes järsult. Nõukogude suursaadiku Washingtonis Dobrõnini andmetel olevat Andropov omavahelises vestluses väljendanud oma „puupeadest kindralite suure vusserdamise” pärast tõsist nördimust, mitte aga Kremlis 2. septembril toimunud koosolekul. Gorbatšov jagas tõenäoliselt Andropovi pahameelt, aga Kremlis koosolekul ütles ta ainult: „Lennuk jäi meie territooriumi kohale pikaks ajaks. Kui see oleks kaldunud kursist kõrvale, oleks ameeriklased pidanud meid informeerima, aga seda nad ei teinud.”

Vahepeal oli Andropovi tervis halvenenud. Juba veebruaris 1983 lakkasid tema neerud töötamast. Suvel veetis ta suurema osa ajast suvilas voodis. Tema nägu oli kahvatu ja hääl kähisev ning selle asemel et tema juurde kabinetti tulnud külastajatele vastu tulla, ulatas ta neile istudes lihtsalt käe. Kuna talle tehti kaks korda nädalas dialüüsi, jäeti veresoonde torgatud kanüül käsivarde ja kaeti randmest ülespoole ulatuva sidemega. Viimane poliitbüroo istung, kus ta osales, toimus 1. septembril.

Teda detsembris haiglas külastanud Gorbatšov nägi „täiesti teist inimest”. Too oli „pundunud näoga ja otsa jäänud”. Tema nahk oli „hallikasroheline, koguni sinakasroheline”. Silmad olid „tuhmid, ta peaaegu ei tõstnud pilku … Võtsin kogu jõu kokku, et mitte kõrvale vaadata ja kuidagi oma jahmatust varjata.”
Haiglavoodist püüdis Andropov ilmselt nimetada Gorbatšovi oma järeltulijaks. Ta oli liiga haige, et pöörduda detsembri lõpul keskkomitee poole, aga kui tema abi Arkadi Volski tõi haiglast tema kõne lõpliku teksti, avastas ta, et ülemus on kriipseldanud sellele järgmise juhtnööri, nimelt et „minu sunnitud puudumise ajal poliitbüroost juhatab selle istungeid Mihhail Sergejevitš Gorbatšov”.

See oli selge signaal – sedavõrd selge, et Tšernenko ja tema poolehoidjad, eriti aga peaminister Tihhonov lasid selle pleenumil ette loetud kõne tekstist kustutada. Volski tahtis juba Andropovile helistada, kui üks keskkomitee konservatiividest Klavdi Bogoljubov hoiatas teda: „Kui sa seda teed, on see viimane kõne, mille sa teed.”

Andropov sai juhtunust ikkagi teada ja kirus Volskit põrgu põhja, aga oli liiga nõrk, et midagi ette võtta. Volskit niisugune tulemus ei üllatanud, sest ta oli varem kuulnud pealt, kuidas Ustinov sosistab Tihhonovile: „Kostjaga [Tšernenko] on kergem hakkama saada kui Mišaga [Gorbatšov].”


Andropov suri 9. veebruaril 1984, olles ametis olnud vaevalt viisteist kuud. Tema surm „mõjus mulle rängalt”, mäletab Gorbatšov. „Kõrgemas juhtkonnas polnud kedagi, kellega ma oleks olnud nii lähedane.” Mitu aastat hiljem, kui Raissa Gorbatšova oli Washingtonis külas Pamela Harrimanil, märkas ta fotot, kus oli Andropov koos Averell Harrimaniga. „Meie oleme talle [Andropovile] kõige eest tänu võlgu,” ütles ta võõrustajale.101 Gorbatšov võis olla seoses oma eestkostja, kuigi mitte just sõbraga, vägagi sentimentaalne. Ta on sageli meenutanud ühiselt veedetud aegu Põhja-Kaukaasia eelmägedes: „Tähti täis pikitud taevas, lõõmav laagrilõke ja Juri Andropov silmitseb äraoleval ilmel leeke, magnetofon tema kõrval mängib üht Juri Vizbori lugupidamatu sisuga laulu, mis Andropovile iseäranis meeldis: „Kellele on seda vaja? Kellelegi pole seda vaja./ Kes sellest hoolib? Keegi ei hooli.””

Võib-olla ei hoolinud ka Andropov ise. Aga võib-olla, teeb Gorbatšov järelduse, ei söandanud stalinistliku väljaõppe saanud ja kaua KGB-s töötanud Andropov lihtsalt „algatada veel radikaalsemaid muutusi kui Hruštšov”. Võib-olla tahtis saatus, et ta sureb enne, kui rahvas jõuab „temas pettuda”. Gorbatšov omakorda aga hoolis ja söandas.

William Taubman „Gorbatšov. Mees ja tema aeg“, kirjastus Varrak 2017

https://www.rahvaraamat.ee/p/gorbat%C5%A1ov-mees-ja-tema-aeg/1019767/et?isbn=9789985342565"