See oli üsna kõbus puumaja, milles oli peale minu oma oli kolm korterit. Neist ühes intelligentne vanapaar, teises kena leskproua, kolmandas muulastest perekond, kes varsti ära kolis ja kelle korter mõneks ajaks tühjaks jäi.

Ega mind lausa avasüli vastu võetud - vanem põlvkond oli seal aastaid elanud, mina mingi tulnukas ei tea kust. Jutusse minuga eriti ei tükitud ja ega minagi muud osanud kui tervitasin viisakalt ja pakkusin ennast kotikandjaks, kui mõne naabriga poes kokku sain. Pikkamööda jää sulas. Kui olin neile oma senise eluloo ausalt ära rääkinud, võeti mind omaks. Aitasin heameelega, kui keegi neist abi vajas, otsisin internetist, mis vaja, kuna kuna minul ainsana oli arvuti. Nii et tundsime end kui üks pere ja ma olin rahul.

Olukord muutus siis, kui sellesse tühjaks jäänud korterisse tuli uus elanik, Tallinnas elava omaniku sugulane, 19aastane noorhärra. Sümpaatne poiss, paari nädalaga õppis naabrite tervitamise ära, nägi alati korralik välja, aga vist kusagil ei õppinud ega töötanud, sest oli alati kodus. Algul polnud majaelanikel põhjusi teda milleski laita, aga tasapisi hakkas neid tekkima.

Seda nägin aknast minagi, kui ta ühel päeval kõlakastid, kitarri ja juhtmepuntraid autost välja laadis. Siis läks lahti. Üks tümps ühtevalu, eriti just hilisõhtutel ja öötundidelgi. Peagi tekkis talle kaks pidevat sõpra, ühel alati saksofonivutlar kaasas. Alkoholi ega muid mõnuaineid seal eriti ei pruugitud, aga majarahu oli põhjalikult rikutud.

Mina õigupoolest poleks sellest veel suurt numbrit teinud, sest elasin tema vastaskorteris, aga vanapaar, ligi 80aastased, elasid otse tema seina taga. Kujutan hästi ette ja ka kuulsin, kui vähe need vanad puuseinad heli isoleerivad.

Esialgu kurtsime naabritega, kes hakkasid poissi Biitliks kutsuma, omavahel. Rohkem hakkas olukord mind puudutama siis, kui see üksik vanaproua ka juba tõsiselt kurtis, kuidas tema vererõhk tal niigi magada ei lase, aga nüüd veel see hull Biitel. Kes olla talle peaaegu näkku karanud, kui tema palunud tasem olla. Siis otsustasin, et teen omapoolse katse. Peale tervituse polnud me seni sõnagi vahetanud. Kutsusin ta meie aiapingile vestlema, kui hoovil kokku põrkasime.

Ta ajas mul kohe esimese lausega kopsu üle maksa, küsides irooniliselt, kas tädi tahab ka vererõhust rääkida. Sundisin end rahulikuks, öeldes, et seda ma ei tea, millest su tädi rääkida tahab, aga minul on öelda seda, et kui ta aru ei saa, et läheb oma muusikaga liiale, siis ei jää üle muud kui tuleb politsei kutsuda.

Selle peale võttis ta natuke kütet maha ja küsis lihtsameelselt, kas see siis tõesti nii kangesti segab. Et nemad ju ei mürgelda ja kavatsevad meie seltsimajas oma pundiga mängima hakata ja üldse... Eks mina siis selgitasin ka leplikumalt, et sul on kõrvaklapid peas, aga proovi ükskord, kuidas su punt teistele kuuldub. Ja küsisin, miks nad seltsimajas ei harjuta. Vastuseks sain lõpuks ainult „No-noh..."

Mõni aeg oligi elu tunduvalt rahulikum. Vahepeal polnud teda üldse nähagi, aga mida lähemale uuele aastale, seda kõrgemale tuurid jälle tõusid. Korra manitsesin teda veel, aga ei mingit tulemust. Siis, just mõni päev enne aastavahetust, kurtis see üksik naaber: ta olla kemmergut pestes kuulnud poiste juttu, et nad kavatsevad päev enne vanaaasta-õhtut peo korraldada, kuhu tulevab sõpru ka pealinnast. Prouad palusid mind jumalakeeli, et utsita teda veel, sind ta ehk kuulab, või teeme tõesti avalduse politseile.

Oli 28. detsember. Murdsin pead, millega ja kuidas seda kuradima Biitlit tõhusamalt ehmatada, kui koristades jäi silma hokikepp koridorinurgas. See pärines eelmistelt elanikelt. Selline puust, laste oma. Tarvitasin seda vahel õhuakna avamiseks või riiuli kõrgematelt laudadelt mõne raamatu kätteõngitsemiseks, sest laed olid majas ligi 3 meetri kõrgused. Ja siis tuli mul mõte. Teades täpselt, et Biitel on kodus, võtsin selle kepi ja koputasin tema uksele. Ta avas kohe, kõrvaklapid kaelas.

Astusin sõjakalt edasi korterisse, kus ma seni polnud kordagi käinud. Tema naeris, et läheb hokiks või... Kõigest väest naeru tagasi hoides ütlesin, et kuulaku nüüd hästi ja tehku vastavad järeldused: kui ta kavatseb siin aastavahetusel mingi mürgli korraldada, siis läheb tõesti hokiks, sest politsei kutsumise asemel taon mina isiklikult sellesama kepiga ta aparaadid maatasa. Mõne minuti möödudes ta enam ei naernud, muudkui pobises, et pole see asi ju nii hull. Manitsesin, et mõelgu ise, kas kas ta oma vanavanematega ka sedasi käituks...

Muidugi tundsin end tobedalt, aga sellest oli abi. Juba järgmisel päeval laadisid nad oma majapidamise autosse ja sõitsid minema. Pärast meie ilusat vaikset aastavahetust ilmus noormees välja alles nädala pärast. Ja ei mina ega keegi teine näinud, et pillid-värgid oleks tagasi toodud. Ei kostnud tema korterist enam muud kui vahel tasast muusikat.

Siis hakkas Biitel aina harvemini kodus viibima. Kord, kui teda jälle nägin, tükkisin ise rääkima, kuidas ta elab ja millega tegeleb.

Üllataval kombel näis ta ka ise vestelda tahtvat ja lihtsalt nagu impulsi ajel kutsusin ta enese juurde kohvi jooma. Ta tunnistas, et mõtted muusikukarjäärist on ta katki jätnud, sest ega ta vastaval tasemel ikka ole. Et läheb suvel Lõuna-Eestisse isatallu, sügisel vast sõjaväkke ja sealt tulles kavatseb põllumajandusülikooli minna. Imestas, kui palju mul raamatuid on ja küsis, kas võib vahel midagi lugeda võtta.

Vestlus jättis mulle hea mulje. Sel suvel said meist peaaegu et sõbrad ja majanaabridki polnud kitsid Biitlile heakskiitu jagama. Pidasime pikki vestlusi. Rõõm oli avastada tema olemust ja mõtteviisi. Kui ta isakoju sõitis, jätsime hüvasti kokkuleppega, et septembris kohtume.
Aga siis suri Tallinnas mu lastetu vanatädi ja ta oli ammu juba pärandanud oma korteri mulle. Septembri keskel kolisin Talllinna. Jätsin Biitlile südamlikud tervitused, sest tema telefoninumbrit polnud ma küsinud. Ju ma mõtlesin, et see oleks liiga pealetükkiv.

Meelde tuli ta vahel ikka, pealegi helistas vahel naabriproua, kes oli noormeest näinud ja kes olevat nüüd lausa päris mees. Viimane teade oli see, et ta kolis päriseks Lõuna-Eestisse.

Vanaprouaga suhtlemsit jäi ikka vähemaks ja mingil ajal see lõppes. Kui olin pealinnas elanud juba viis aastat, helistas ta kord, et andku ma andeks, aga ta andis Biitlile luba küsimata minu meiliaadressi ja telefoni. Too olla palunud, et tahaks väga mind veel näha, kas või tänamaks, et aitasin tal omal ajal aru pähe võtta. Loomulikult oli mul selle üle hea meel.

Ta helistas ja ma tundisn ära tuttava hääle. Järgmisel päeval kohtusime. Jumala õige, et nüüd seisis mu ees hoopis teine inimene, tõeline mees ja väga sümpaatne. Rääkisime minu juures hommikuni ja tunnistasime täiesti siiralt, et vahepealset aega poleks nagu olnudki. Aga tema oli selle aja jooksul edenenud õpingutes ja paralleelselt tegi suguvõsa talus ehk nüüd siis pigem maakodus talutööd. Kutsus külla. Isa ja ema käivat nagunii seal ainult vahel nädalavahetustel, sest neist maainimesi ei saa.

Kuna oli just ilus kevadine aeg, läksin nädala pärast. Ja nentisin, et sellisest majapidamisest ja oma kutsumusest on tal tõesti õigus vaimustatud olla.
Kui aru sain, et meie sõprusest on saamas midagi enamat, ehmatasin ära - vanusevahe ikkagi seitse aastat ja minu kahjuks. Aga selle "vanainimesetunde" oskas ta minus nii veenvalt hajutada, et edasi läks kõik nagu iseenesest. Selleks ajaks oli mu ju uusi pettumusigi seljataga ja esmakordselt elus tundsin nagu hingerahu.

Kuigi sündisin ja kasvasin linnas, olid mu esivanemad ju maainimesed. Ju mängivad oma osa geenid. Me töökohad on küll linnas, aga ma naudin maaelu - oma elu, meie elu, meie töid ja tegemisi ja meie kahte poisipõnni. Oma meest kutsun tänini vahel Biitliks ja tema meenutab vahel, kuidas ükskord äärepealt pidi hokiks minema.

Lugu ilmus Nelli Teatajas