Tarkade klubi kaalus variante, et nöör läks katki, et ei suudetud täita tema viimast soovi, et viimasel hetkel tunnistati ta süütuks, et ta kandis endas uut elu.

Kes see naine oli ja mis temaga juhtus? Maggie ehk täisnimega Margaret Dickson oli Edinburghi naine, kes poodi 1724. aastal üles raseduse varjamise ja oma vastsündinud beebi tapmise eest.

Sellel lool on mitmeid versioone. Nüansid on erinevad, kuid neil kõigil on üks ühine fakt - Maggie poomine Grassmarketi turuplatsil Edinburghis.

Maggie oli oma mehest lahku läinud ja tal oli hädasti vaja leida töökoht, et ellu jääda. Naine leidis töökoha kohalikus öömajas. Tal oli palju töökohustusi: ruumide koristamine, laste eest hoolitsemine, majutusasutuse omanike eluruumide korrashoid ja nii edasi.
Juhtus aga nii, et Maggie´l tekkis suhe öömaja omaniku ühe pojaga ja ta jäi rasedaks. Kuna suhte edasine jätkumine polnud võimalik, aga Maggie ei tahtnud oma tööst ilma jääda, varjas ta kõigi eest rasedust.

Laps olevat olnud sündides nõrk ja halva tervisega ning surnud vaid paar päeva pärast ilmale tulekut. Maggie ise väitis, et laps sündis surnuna. Igatahes, kuna Maggie´l oli õnnestunud oma rasedust edukalt varjata, ei tohtinud keegi teada saada ka lapsest või lapse surmast. Seetõttu Maggie ei saanud last korralikult matta. Ta otsustas surnukeha uputada Tweedi jõkke.
Juba samal päeval leidsid kalamehed beebi surnukeha üles, sest veevool oli selle natuke maad uputamiskohast eemal kaldale uhtunud.

Kahtlus langes kohe Maggie’le ja ta viidi Edinburghi kohtu ette. Naine mõisteti süüdi raseduse varjamises ja vastsündinud lapse tapmises ning karistuseks määrati poomissurm.

Avalik poomine leidis aset 2. septembril 1724. Maggie oli siis 22aastane. Pärast seda võeti Maggie võllast, tunnistati surnuks ja tema keha asetati puidust kirstu. Naise perekond soovis, et ta maetaks ligi 10 kilomeetrit eemal asuva Musselburghi kihelkonna kiriku surnuaeda.

Ilmselt juhtus nii, et odav puitkirst, milles naine lebas, lasi hästi õhku sisse. Samuti raputas kirstu vedav kaarik munakividel sõites tugevasti. Ühel hetkel ärkas naine üles ja tegi häält.

Teise versiooni järgi tegid matuselised enne surnuaeda minekut peatuse ja läksid pubisse. Samal ajal, kui seltskond veetis pubis aega, möödusid kaarikust kaks selli, kes kuulsid, et kirstust tuleb imelikke hääli. Mehed läksid pubisse ning teavitasid äsja kuuludud imelikest häältest Maggie isa ja ta sõpru. Pärast seda läks kogu kamp õue ja võttis kirstult kaane ära. Kõigi üllatuseks oli naine elus. Olenemata sellest, et Maggie oli kirstust üles tõustes väga nõrk ja vaevu püsis ärkvel, suutis ta ellu jääda. Edasi viidi naine Musselburghi ja ta leppis oma abikaasaga ära. Kõigest kümme kuud hiljem sai paar poja, kellele pandi nimeks James Spence.

Hiljem pidas Maggie õllemaja Berwickis Šotimaal ja elas seal ühtedel andmetel kuni 1753. aastani ja sai koos mehega neli last.

Miks Maggie´t uuesti üles ei poodud? Kuna ta oli mõistetud surma poomise läbi ja poomine ju toimus, siis ei tehtud seda uuesti, vaid käsitleti Maggie elluärkamist kui jumala tahet ja tegu ning naisele anti kõik andeks.

Edinburghi elanikud vaatasid naist alati suure aukartusega ja kutsusid teda poolpoodud Maggie´ks.

Margaret Dicksoni auks on nimetatud ka Edinburghi vanalinnas asuv pubi.