Miks see nii oli, ma ei tea. Võib-olla Aita ei leidnud lihtsalt kedagi enda kõrvale, ei kohtunud mehega, kes oleks n-ö jalad nõrgaks võtnud. Võib-olla ta oleks leidnuki endale väärika mehe, aga kartis, et lapsed ei võta võõrast meest omaks.

Võib-olla nägi ta hoopis, kuidas tuttava oma abikaasade truudusetuse või joomisega võitlesid ja ei tahtnud endale probleeme.
Kui ka Aita tütar gümnaasiumi lõpetas, tööle läks ja elukaaslase juurde elama kolis, oli Aita juba üle 40, aga kuna ta lapsed olid tublid ja muresid palju polnud, nägi ta oma eluaastatest pigem noorem välja.

Mäletan, et pärast laste lahkumist kodust elas Aita veel paar aastat üksi ja rääkis, et lausa naudib seda elu, kus pole enam üldse mingeid mureid. Meeste teema ei tulnud meil enam kunagi jutuks. Tema ise ei rääkinud võimalikust uuest suhtest ja mina ei tahtnud sellest temaga rääkida, sest kartsin, et äkki see on tema jaoks valus teema. Kunagi ei näe ju lõpuni inimese sisse.

Aita juures ei nähtud endiselt ühtegi meest peale tema venna. Väikeses linnas ju teatakse sinust sageli rohkem, kui sa ise enda kohta tead. Nii et teemal Aita ja mehed ei olnud tõesti midagi intrigeerivat rääkida.

Ühel päeval aga Aita kogu olemus ja jutt muutusid. Ta oli tutvunud Brunoga, kena, südamliku ja tohutult tööka lahutatud mehega. Pool aastat tagasi oli Bruno juurest ära kolinud elukaaslane, nii et mees oli parajasti täiesti vaba ja elas üksi linna taga väikeses majas.
Aita rääkis mehest nagu jumalast, kelle sarnast pole varem nähtud ei selles väikelinnas ega kuskil mujal. Loomulikult tekitas niisugune ülistamine Aita tuttavate seas Bruno vastu tohutu huvi. Selgus, et ma olin ka seda meest näinud, aga ma ei teadnud temast midagi.

Eks iga inimene ole omamoodi erakordne ja ainulaadne, aga need, kes meest teadsid, pidasid teda täiesti tavaliseks lihtsaks meheks. Üks minu ja Aita töökaaslane ütles, et eriline on ta ainult selle poolest, et üle 50aastaseid vabu mehi Eestis üldiselt ei ole ja kui nad on vabad, siis on neil kas viinaviga või mingi muu tõsisem viga küljes. Bruno kohta teati, et napsimees ta on küll, aga probleem ei kasva tal üle pea. Napsisena teda ikka nähti, aga tööl käis ta korralikult. Bruno käis lihtsalt riides, pea oli juba üsna paljaks jäänud ja üsna suur kõht ette kasvanud. Kui Aita nägi oma eluaastatest noorem välja, siis Brunot võis pidada pigem 60aastaseks kui 53aastaseks, nagu Aita tema vanuseks ütles.

Meil, Aita tuttavatel, oli tegelikult Aita õnne üle hea meel. Natuke kõhedaks tegi aga see mehe uskumatu jumaldamine. Tema jaoks oli Bruno kõige ilusam, kõige targem, kõige töökam ja kõige hoolivam mees maailmas. Aga vaatad peale – täitsa tavaline mees.

Mõtlesin, et ju siis Aita oli nii kaua üksi olnud, et nüüd oli rõõmust segane kedagi leides. Mina igatahes ei julgenud küll küsida, et ega sa seda Brunot liiga taevani ei ülista.

Kahju oli sellest, Aita kaotas justkui täiesti huvi muu elu vastu. Ei saanud temaga rääkida enam telesaadetest või mõnest huvitavast raamatust, tema rääkis ainult oma Brunost või Brunokesest. Ühesõnaga, mingil hetkel hakkas see Bruno kiitmine juba ära väsitama.

Üks tuttav naine oli mõne aasta eest usku pööranud ja Aita meenutas juba kangesti teda oma Bruno-usuga. Inimesed ikka imestasid, ja eks mina imestasin samamoodi, et kõrvalt paistab nii Bruno kui kogu see suhe hoopis teistsugune, kui Aita seda ette kujutab. Bruno käis vahel meil töö juures ka ja no mitte ei leinud keegi tema juures seda erilisust üles.

Aga Aita elas nagu pilvepiiril. Nädalavahetused veetis ta Bruno juures, keetis, küpsetas ja koristas ning rohis aias. Bruno maja aed muutus tõeti ilusaks, seda ei saa eitada. Aga see oli ka üsna hooletuses olnud, nii et kontrast torkas silma.

Äkki ühel esmaspäeval tuli Aita tööle niisuguse näoga, nagu oleks nädalavahetusel Bruno matustel käinud. Kuna kogu tema suhe Brunoga oli kulgenud ju töökaaslaste silme all, ei jätnud Aita ka nüüd oma muret enda sisse. Ta pahvatas kõigepelt nutma ja siis tunnistas, et Bruno viskas ta lihtsalt välja. Mees oli laupäeva õhtul täiesti ootamatult öelnud, et ega nende suhtest ikka asja saa. Selle peale oli Aita hüsteeriliselt nutma puhkenud ja palunud, et kui ta midagi valesti tegi, siis äkki ta saab veel kõik heaks teha.

Selle peale oli Bruno tuimalt küsinud, kas Aita siis ise pole aru saanud, et see suhe ei toimi. Aita oli edasi nutnud ja öelnud, et see on ju kõige parem suhe, mis üldse olla saab, sest tema pole nii suurt armastust kunagi kogenud. Ja siis oli Bruno öelnud, et parem oleks, kui Aita ära läheks.

Pühapäeva jooksul Aita pisut rahunes, sest hakkas mõtlema, et ju oli Brunol väga halb päev, ta saab kõigest aru ja jälle on kõik hästi.
Aga ei olnud hästi. Mees ei vastanud enam telefonikõnedele ja kui Aita paanikas ja jälle pisarais tema juurde läks, oli Bruno lausa pahane naise tuleku peale. Bruno oli nüüd küsinud, kas Aita pole tõesti aru saanud, et nende suhe on väsinud ja sellisel suhtel pole mingit mõtet. Kuidas väsinud, see on ju vale jutt, oli Aita šokeeritud. Tema meelest oli alles nende suure armastuse algus. Ta lohutas end jälle, et mehel on lihtsalt halb tuju ja et küll kõik saab korda ja Bruno saab jälle aru, kui hea neil teineteisega on.
Aita taastas oma ilusat suhet nagu pöörane, muudkui proovis ka töö ajal helistada mehele, aga see ei võtnud toru. Kui Aita minu telefoniga helistas, võttis Bruno toru, aga kui Aita ära tundis, saatis naise heasse kohta ja lõpetas kõne.

Aita lubas mulle, et võitleb oma armastuse eest lõpuni, sest nii suur armastus ei saa niisama lihtsalt lõppeda. Ma ütlesin, et ära alanda ennast selle mehe ees, aga ta ei saanud aru, millest ma räägin.
Kuna Bruno telefonikõnedele ei vastanud, läks Aita jälle talle külla. Mees olevat karjunud, Aita pole talle naisena kunagi meeldinud ja lihtsalt oskas nõrkushetkel „külje alla ujuda“.

Aita oli öelnud, et Bruno ei teagi veel, hea naine ta võib olla. Bruno oli vihastanud ja öelnud, et läheb kallima juurde. Aita jäi teda ootama. Kui Bruno hommikul enne tööleminekut tagasi tuli, karjus ta Aitale, miks naine tema kodus istub, tal on ju oma korter ja oma elu. Aita tuli nuttes ära, aga lubas oma armastuse eest edasi võidelda, kuni mees oma armastuse tema vastu jälle üles leiab.

Üsna pea selgus, et Brunol ongi uus kallim, üks hiljuti meie linna kolinud naine, Aitast umbes viis aastat noorem. Hakka või arvama, et selles Brunos on mingi käsitamatu võlu.

Aita aga käis kolm kuud ringi nagu elav laip, kuid kuna Brunol oli uus naine, siis ta enam ei helistanud mehele ega läinud külla. Nüüd suudab Aita juba muule ka keskenduda kui ainult oma armastusele ja ma arvan, et temast saab veel endine rõõmsameelne naine.