Aru- ja sookask on meie aladel tavalised metsapuud. Arukase tüve katab paks ja tume koor, millesse aja jooksul lõhenevad sügavad praod; sookase koor on valge ja ilma lõhedeta. Arukase põhioksad on jämedad ja rippuvate otsaharudega; sookase põhioksad seevastu peenevõitu ja üksnes harva rippuvate otstega. Arukase lehed ja aastavõrsed on paljad ja tavaliselt mügarliku pinnaga; lehed on rombjad või kolmnurksed, pikalt terava tipu ja topeltsaagja servaga. Sookase lehed ja aastavõrsed on karvased, aga mügarateta; lehed on munajad, lühikese tipu ja lihtsaagja servaga.

Söögiks ja joogiks

Noori kaselehti võib salatisse lisamiseks korjata kuni jaanipäevani, hiljem muutuvad need juba liiga kõvaks. Neid võib panna toitudesse ja jookidesse värskelt või eelnevalt korraks keema ajada; neid võib ka külmutada või kuivatada ja talveks säilitada. Kesk-Euroopas valmistatakse kaselehtedest tervistavat toormahla, meil enamasti tehakse pungadest ja lehtedest teed. Noori lehti võib hakkida salatisse, supisse, ürdisoolasse, paja- ja vormiroogadesse ning kasutada porganditoitude maitsestamiseks. Kuivatatud lehti jahvatatakse rohejahuks ja maitsesoola lisandiks ning lehtedest võib ka mõdu kääritada.

Kase noored lehed ehk hiirekõrvad on tugevalt magusa maitsega, neid võib hakkida väiksemas koguses võileibadele, segada riivitud toiduainetega ja riputada muude roogade pinnale. Neist on valmistatud ka hiirekõrvaviina. Rohelised seemned kõlbavad enne kollaseks muutumist salatisse, nad on mahlakad, pehmelt magusa maitsega. Seemneid võib ka külmutada.
Kasemahla on omal ajal kasutatud isegi emapiima asendajana. Mahla võib juua toidu kõrvale, lisada koogitainasse ja sellest saab teha ka siirupit. Mahla võetakse aprillis kasetüvedest, mille läbimõõt on rinnakõrguselt vähemalt 20 cm. Mahl rikneb kergesti, mistõttu seda on kõige parem säilitada külmutatult.
Kasemahla laskmine ei kuulu igaühe­õiguste hulka.

Ravimina

Kask on suurepärane antioksüdant (fenoolid ja C-vitamiin), tõrjub tõhusalt mikroobe ja ravib põletikku. Lehtede tugev PAF-tõke viitab nende kasulikkusele põletiku ja haavade ravimisel. Lehtedes leidub verejooksu peatavaid ühendeid. Põletiku vastu aitavad ka kaselehtede steroidid. Lehed soodustavad uriini, higi ja sapi ning soolade (Na, Cl) eritumist. Vaik ja lehtede flavonoidid on diureetikumid.
Kaseleheteega ravitakse põletikulisi neerude ja kuseteede vaevusi ning pidurdatakse neerukivide teket; see mõjub soodsalt ka reuma ja podagra puhul. Kaselehed eemaldavad sidekudedest jääkaineid. Nad lahtistavad röga, alandavad palavikku ja vererõhku. Eriti pungad toimivad antiseptikuna viiruste ja seente suhtes, ahendavad limaskesti ja mõjuvad ergutavalt. Kasemahl võib aidata kevadväsimusest üle saada.

Hoiatus

Kaselehti ei maksa kasutada südame- või neeruhaigustest tingitud paistetuse puhul. Mahlasse võivad koguneda raskmetallid. Kaskede õietolm ja mahl ning lehtedes sisalduv salitsülaat võivad põhjustada allergilisi reaktsioone.

Sinikka Piippo „TOIT LOODUSEST. Tervislikke toidutaimi õuelt, niidult ja metsast“, kirjastus Varrak 2017

Vaata ka:

https://www.rahvaraamat.ee/p/toit-loodusest-tervislikke-toidutaimi-%C3%B5uelt-niidult-ja-metsast/1005836/et?isbn=9789985340967