Oma kolmekümne kolme eluaasta jooksul pole mul tulnud taluda ainsatki joodikut, ühtegi diivanisoojendajat ega ühtegi mühakat. Mind pole kunagi pekstud ega alandatud ja ma pole pesnud kellegi musta aluspesu ega sokke. Ma ei tea, mis tähendab silme ees virvendav, vaevu õllekõhtu kattev lottis dress... Ja minu seks pole kunagi olnud igav ja alandav tükitöö, vaid ehtne pidu, värvikas ja fantaasiarikas.

Sest mina olen armuke. Seesama, kes varastab teie mehi mõneks tunniks, õhtuks või ööks, aga vahel ka nädalase või pikema puhkuse ajaks. Mina ei nõiu ega tee neid ära. Nad tulevad ise, sest ma meeldin neile. Mina olen teistmoodi kui meeste seaduslikud naised.
Ma näen alati laitmatu välja, sest mul pole olmemuresid. Mul pole peavalu, halbu tujusid ega rasedust. Ma olen nõus vaatama telekast nii totraid märuleid kui poliitilisi targutusi. Ma loen nii klassikalist kirjandust kui järjekordset popkirjanikku. Ma jumaldan telkimist ja õngitsemist, jalgpalli ja suusatamist.

Kas saan sellest kõigest tohutu kaifi? Jumala pärast - ei! Aga teie mehed saavad sellest kaifi. Nad on mind selle eest kiitnud, et olen huvitav kaaslane, pealegi oskan alati kuulata ja mõista. Teie nei taha, aga sageli pole teil ka aega.

Nüüd tahaksid paljud kindlasti nimetada mind müüdavaks naiseks. Mina ei nõua briljante ega muid kingitusi. Mulle ei poetata rahatähti kummutile. Ma teenin ise piisavalt. Ma ei kipu Vahemere äärde peesitama. Võin olla õnnelik ka Viitna järve ääres. Et mees meie mis tahes ühist ettevõtmist või kohtamist finantseerib, on ju loomulik. Ma suhtlen ainult tasemel meestega. Ja korraga on mul käsil üks kindel suhe - ei mingit pettust.

Miks ma ei taha leida enesele vaba meest, seda ühte ja ainsat, keda hellitada ja rahuldada, kuulata ja kuulda võtta? Vastus on lihtne: tahaksin küll, aga... selliseid pole olemas! Või kui on, siis vaid teatud ajaks. Kuni leiavad enesele mõne sellise nagu mina praegu.

Oli mul ju mees - kust siis muidu mu tütar... Ristikuväljal lesides vaatlesime koos rändavaid pilvi, käisime kuuvalgel suplemas, tervitasime tühjal rannal koidikuid, käisime kuulamas suurt muusikat... Aga siis hakkas teda veetlema keelatud vili. Ilmselt ei osanud ma enese oma enam vajalikul tasemel pakkuda, nagu praegu teiegi.

Mõnda aega lootsin, et ehk näen asjata tonte, aga ei. Seega polnud mul ju enam mõtet teda lihtsalt ümmardada ja kinni hoida ja andsin ta vabaks. Ma ei mõista, mis tähendab kannatada, oodata ja loota. Mõistusega inimene ei hakka ju näiteks hambavalu alandlikult kannatama ja ootama, millal see üle läheb.

Nüüd olen ma juba viis aastat vaba praegu mind suisa hirmutavad sellised mõisted nagu abielu, abikaasa või elukaaslane. Kindel on see, et mina ei võta üheltki naiselt meest ega lapselt isa ära. Ja ka nemad ei vaheta teid välja minu vastu, sest nii on nii neile, teile kui ka mulle kõige valutum. Mina olen unistus, nagu mingi pilv, millesse nad viskuvad, et puhata, värskendada nii keha kui vaimu, ja siis uue energiavaruga jälle tavaellu naasta.

Võib-olla räägin ma seda kõike liiga küüniliselt nagu mingi vampnaine. Tegelikult tuleb minulgi ette, et mõnesse mehesse armun, et olen armukade ja kannatan. On ka minusse armutud ja tahetud perekonnast põgeneda. Siis katsun kiiresti ise lõpu teha...

Mul pole õigust kunagi kurta, kuna selline elu on mu enda vaba valik. Teie talute oma meeste truudusetust, kes laste, kes varanduse, kes maine, kes mugavuse pärast. Või kui te üldse midagi ei tea, siis seda parem. Aga kui teate, ärge kurtke. Leppige olukorraga või lõpetage see.

Ma ei taha propageerida rohkem lahutusi, vaid kunsti, oskust ja suutlikkust vahel mõne koha peal silm kinni pigistada. Mitte kannatades ja tänitades, vaid ennast õigesti välja pakkudes ja mehe eneseväärikusele koputades. Mis õigusega te näiteks arvate, et laps peaks suureks kasvanult isa hukka mõistma sellepärast, et ta teid pettis, aga teid kiitma selle eest, et olite nõus seda taluma?

Lugu ilmus Nelli Teatajas