Muidugi oli aeg, mil ootasin muinasjuttu. Unistasin käsikäes kõndimisest kuupaisteses pargis, vestlusi ehast koiduni. Aga kui seda kooliajal emale pihtisin, mäletan seda, kuidas ema alati alla kriipsutas, et tänapäeval peab naine tugev olema ja ise oma saatust juhtima. Olen sellega täiesti nõus. Tagantjärele imestan ainult, miks ta kunagi ei rääkinud, et lisaks tugevusele võiks naine ka õnnelik olla.

Eks ma püüdsingi tugev olla, aga miskipärast ei mäleta ma oma noorpõlve romaanide ja romaanikeste aegadest, et oleksin kunagi õnnelik olnud. Mehele läksin 25aastaselt. Mitte suurest armastusest. Lihtsalt aeg oli nagu käes ja kõik ju läksid mehele. Sellele järgnes kohe ka poja sünd, mis mind alguses justkui täiesti ükskõikseks jättis. See asendus aga varsti vimmaga mehe vastu, kuna teda poeg ei huvitanud. Enne meie teist pulma-aastapäeva läksime juba lahku.

See tuli mulle kasuks. Ärkasin naisena justkui esmakordselt tõeliselt ellu. Sain oma diplomile vastava korraliku palgaga töö ja vanavanemetelt päranduseks väikese korteri. Kiindusin oma põngerjasse aina enam. Nagu õnneks ajapikku ta isagi. Oma ekskaasaga kujunesid meil peaaegu sõbrasuhted, kui ta uuesti abiellus. Polnud justkui millegi üle kurta, aga mida aeg edasi, seda enam vaevas mind mingi seletamatu hingetühjus.

Olgu bussis, poes või tänaval, ma uurisin alati omavanuste naiste nägusid. Need tundusid mulle valdavalt vaevatuina ja väsinutena. Kõige kurvemad olid niisugused silmad - pilk klaasine, äraspidine, surnud, justkui ei armastaks nad enam kedagi ega midagi. Juurdlesin õudusega, kas selline olen varsti minagi või olen juba praegu, aga ise ei saa veel aru. Et äkki ei oska ka mina enam armastada? Elasin juba ligi aasta ju täielikku nunnaelu.

Meie büroosse tuli mingil ajal uus kolleeg, minust natuke noorem mees. Tööga seoses tuli meil pidevalt suhelda ja leidsime kiiresti teineteises sugulashinge. Ta oli minu vastu äärmiselt tähelepanelik ja sõbralik. Vähehaaval hakkasime vestlema ka kõigest muust peale töö. Kujunes nagu iseenesestmõistetavaks, et käisime koos lõunat söömas. Oli võimatu mitte tähele panna, et olen talle väga sümpaatne. Mina ütlesin talle korduvalt otse, et nii head sõpra pole mul kolleegide seas kunagi olnud.

Teadsin juba mõnda aega, et mina olin sõprusest ammu hoopis õrnemate nootideni jõudnud. Kordasin enesele küll, et see armastus tuleb tappa, sest teadsin, et tal on oma kindel tüdruk, kellega ta abielluda kavatseb. Aga ma ikka lootsin, et äkki... See oli nagu veeuputus. Kui enne mainisin, et õnnelik polnud ma suhetes kunagi olnud, siis nüüd olin.
Peeglist vaatasid mulle vastu säravad silmad. Töö lausa lendas mu käes. Läksin igal hommikul tööle nagu peole. Ja siis mõtlesin välja oma meelest väga viisaka käigu. Kuna tema oli mind nii palju kostitanud, siis otsustasin ta enesele külla kutsuda. Mõtlesin, et see annab meile mõlemale lõpuks selguse, mis meie vahel õigupoolest on. Olin valmis, et see jääb meie esimeseks ja viimaseks koos veedetud ööks.

Kui siis jälle koos lõunalauas istusime, uurisin ääriveeri, mis tal õhtul plaanis on. Selle peale vastas ta midagi ebamäärast, tundmata huvi, miks ma seda küsin. Aga minul ei jäänud siis enam üle muud kui otserünnak ja küllakutse esitamine.

Tema reaktsioonist ei osanud ma midagi välja lugeda. Või pigem ei tahtnud? Polnud ta justkui ei üllatunud ega rõõmus. Tänas kutse eest ja lubas mulle enne päeva lõppu vastata. See vaid suurendas mu lootusi - inimesel vaja plaane pidada, mida ta oma tüdrukule ütleb jms. Siis kutsus ta mind lõpuks kohvituppa.

Ja rääkis väga väljapeetult mulle otse silma vaadates, et olen talle tõepoolest väga armas inimene, aga küllakutset oleks tema poolt kohatu vastu võtta. Samas palus ta, et me edaspidi vaid töise suhtlemise pinnale jääksime, et vältida võimalikku meile mõlemale ebasoovitavat kumu.
Teadsin, et mõned auväärsed matroonid olid meie suhtlemise juba luubi alla võtnud, aga minul oli selle üle pigem rõõmus meel.

Suutsin päris hästi lihtsalt naeratades temaga nõustuda. Sõitsin koju, rahul vähemalt sellega, et olin poja ema juurde viinud ja sain üksi olla. Rinnutasin rõdul. Läbi pisarate segunesid üheks kirevaks virvarriks autode tuled, valgusfoori vilkumine, lühised trammide katustel. Ühel hetkel tekkis illusioon, nagu oleks tumedast taevast alla langenud helesinine kristallkera, mis kukkus tuhandeks killuks... Järgmisel hommikul vaatasid mulle peeglist vastu kõikjal nähtud surnud silmad, väsinud pilk.

Aga mis sest, et õnn jälle petlikuks varjukujuks osutus - ma olen ju tugev naine ja olen edaspidi veel enam. Kordan enesele pidevalt, et see on sinu saatus ja sul tuleb sellega leppida. Nüüd jäävad vaid töö ja karjäär. Ja ei mingit virisemist ega plikalikult napakaid illusioone! Muidu pärast jälle nuta. Pealegi - ega mina ainuke naine ole, kes selliste põhimõtetega elab.

Tolle kolleegiga me enam tihedalt ei lävi, aga sõbrad oleme endistviisi. Mul pole vähimatki põhjust temast mitte lugu pidada. Vastupidi - oleks ta minuga tõepoolest ainult selle ühe õhtu ja öö veetnud, oleksin kindlasti palju valusama hoobi saanud. Sest mida ta parata sai, kui temal polnud minu tunnetele võrdväärseid vastu panna. Nüüd on ta abielus, ja ma loodan, et õnnelikus.

Lugu ilmus Nelli Teatajas