„Muusika on mulle sageli suureks trööstiks (muidugi ei saa unustada pervitiini – see teenib mind eriti hästi, kui öösiti antakse häiret).“

Mehest, kes sedasi rindelt oma vanematele kirjutas, sai hiljem Nobeli kirjandusauhinna laureaat ning ta ei suutnud ka pärast sõda kirjutuslaua taga istudes „teda eriti hästi teenivast“ metamfetamiinist loobuda.

Sõltuvusse jäi ta sõdurina, et taluda sõja katsumusi: „Palun ärge unustage mulle järgmise juhuse korral – kui võimalik, siis ümbrikus – pervitiini saata. Isa saab selle eest oma kaotatud kihlveo arvelt maksta,“ on ta ühes järjekordses sõjarindelt saadetud kirjas öelnud. Heinrich Böll räägib pervitiini manustamisest säärase iseenesestmõistetavusega,et võib küll järeldada selle head mõju, kuid samas ka teadmatust tarvitamisega seotud ohtudest. „Kui järgmine nädal sama kiiresti möödub kui eelmine, olen rõõmus. Võimaluse korral saatke mulle veel pervitiini; see kulub praeguste rohkete valvekordade ajal tõesti ära; ja kui võimalik, siis kartulite praadimiseks natuke pekki ka.“ Sageli nagu möödaminnes tehtud märkused erguti kohta lasevad arvata, et ka tema perekond oli asjast täiesti teadlik ega mõistnud seda mitte mingil moel hukka: „Armsad vanemad ja õed-vennad. Nüüd on mul piisavalt aega ja asu, et teile kirjutada. Olen muidugi surmväsinud, sest sain eile vaid kaks tundi magada ja ka tuleval ööl saan kõige rohkem kolmeks tunniks und, aga praegu pean ärkvel olema. Pervitiin peaks varsti mõjuma hakkama ning väsimuse peletama. Väljas on ebatavaliselt ere kuuvalgus, tähistaevas sirab ja väga külm on.“ Ikka ja jälle jääb mulje, et väsimus on Bölli suurim vaenlane: „Olen surmväsinud ja tahan, et see lõppeks. Kui võimalik, saatke mulle veel pervitiini ja Hillhalli või Cameli sigarette.“ Ja veel: „Teenistus on karm ja palun ärge pahandage, kui edaspidi vaid iga 2–4 päeva tagant kirjutan. Täna kirjutan peamiselt pervitiinist!“

Kas laskur Böll oli erandjuhtum? Või kuritarvitati pervitiini sõjaväes ja tsiviilühiskonnas massiliselt? Kas on võimalik, et sajad tuhanded või lausa miljonid Saksa sõdurid käisid oma vallutusretkedel metamfetamiini mõju all? Kas see sõltuvust tekitav ja lisajõudu andev narkootikum mõjutas ehk isegi II maailmasõja käiku? Reis arhiivide sügavusse algab siit.

Foto: Bundesarhciv

Okastraadiga ümbritsetud julgestustara ja saksi aktsendiga kõnelev valvur kaitsevad Saksa Liiduarhiivi Sõjaarhiivi Freiburgis. Kes siin oma uurimisoskusi proovile panna tahab, sellele avanevad valgust tõkestavad terasuksed ja ta justkui kisutakse kaasa piinlikult puhastesse tööruumidesse. Kui väljas paistab liiga ere päike, tõmmatakse akende ette lamellkardinad. Arvutid võimaldavad ligipääsu dokumente täis hoidlatesse, mis on põrandast laeni spiraalköidetest ja kaustikutest pungil. Miljonid surnud on endast maha jätnud miljoneid akte. Siin saab uurida Saksa sõdade draamat.

Vähemalt teoorias. Leida on küll palju, kuid ei ole kerge selles bürokraatliku pedantsusega kogutud inforägastikus efektiivselt orienteeruda ning väärtuslikku teavet välja sõeluda. Märksõnasüsteem, mille abil kataloogides vajalikke asju leida, toob dokumentide puhul välja vaid mõned aspektid. Keerulisemaks teeb otsingu ka asjaolu, et märksõnad on loodud aastakümneid tagasi, mil oluliseks peeti hoopis teisi asju. Sõjajärgsetel aastatel ei peetud näiteks meditsiiniajaloolisi detaile nii oluliseks kui tänapäeval. Ka subjektiivsed muljed ja olustikukirjeldused jäid tagaplaanile. Nii baseerub ligipääs möödanikule uusimate tehnoloogiate rakendamisest hoolimata iganenud ajaloomõistmisel.

Metamfetamiini karjäär Wehrmachti ridades on tihedalt seotud askeetlikult mõjuva kitsapäise ülemstaabiarstiga (Sakse keeles Oberstabsarzt on Saksa relvajõudude meditsiiniteenistuse vanemohvitser), kelle tumepruunid silmad neil vähestel temast tehtud fotodel muudkui välkusid. Professor doktor Otto F. Ranke oli 38 aastat vana, kui ta Üld- ja Sõjafüsioloogia instituudi juhatajaks nimetati – tegemist oli tõelise võtmepositsiooniga, isegi kui keegi seda tol hetkel veel ei aimanud.

Otto Friedrich Ranke. Foto Wikipedia.

Füsioloogia oli tollases meditsiinis teisejärguline distsipliin, mis tegeles rakkude, kudede ja organite füüsikaliste ja biokeemiliste talitluste koosmõjude uurimisega. Teatud mõttes andis see tervikliku ülevaate organismist. Sõjafüsioloogia seevastu tegeles sõduritele langeva erilise koormusega, mille eesmärgiks oli optimeerida armee panust meditsiinilises mõttes ning vältida liiga suurest pingutusest ja välistest mõjudest tulenevaid kahjusid. Ajal, mil sõjaväest sai modernne organisatsioon ja sõdureid hakati nägema kui „hingestatud mootoreid“, seisnes Ranke ülesanne kaitsta neid n-ö kulumise, st teenistuskõlbmatuse eest. Ta pidi kõiki mutrikesi masina optimaalseks toimimiseks parajalt õlitama ning oli seega justkui treener saavutamaks parimaid tulemusi – keegi, kes leiutas vajalikke abinõusid. Aastate jooksul töötas Ranke välja mitmesuguseid vahendeid, nagu kunstlikku rohelist (näiteks metsades kaitsevärvidesse maskeeritud vorme) eristav vaatlusseadeldis, tolmukaitseprillid ootorratturitele, kuulikindlad ja higi läbilaskvad troopikakiivrid Aafrikas paiknevatele vägedele või siis suundmikrofon luurajatele akustilise luure parandamiseks.

Ranke sõjafüsioloogia instituut oli Sõjameditsiini Akadeemia allüksus Berliinis Invalidenstraßel, mis asus suures Friedrichi-aegses neobarokkhoones, kus praegu asub Saksamaa majandus- ja energiaministeerium. Peaportaali kohal oli toretsevalt kuldsete tähtedega kirjas SCIENTIAE HUMANITATI PATRIAE: Teadusele – Vaimsusele – Isamaale. 1934. ja 1945. aasta vahel õpetas sõjavägi siin välja oma sanitaarohvitseride järelkasvu. Preisi traditsioonidega elitaarne asutus, lühidalt MA, andis peavarju Euroopa suurimale meditsiiniteaduslikule raamatukogule ning kahekordses kaasaegseima tehnikaga varustatud laborihoones asusid ka suurepärased seadmed, rohked loengusaalid, lugemistoad, aulad ja vaba aja veetmise ruumid; saalid Virchowi, Helmholtzi, Behringi ning paljude teiste meditsiini ja muude alade teadlaste büstidega, kes olid sessamas hoones teaduse jaoks korda saatnud asju, millest oli võimatu mööda vaadata.

Samuti kuulusid kompleksi modernseimad võimla- ja ujumissaalid ning ka viiekordne majutusüksus mugavate topelttubadega 800 sanitaarohvitseriks püüdleja jaoks.

Kompleksist ei puudunud ka hobusetall üheksakümne hobusega, mitmed hobuareenid, kliinik veterinaarohvitseridega ning oma sepikoda. Majatiivas, mis paiknes suure sisehoovi tagumises servas, asusid teadusosakonnad: farmakoloogia ja sõjatoksikoloogia instituut, raviseerumite säilitamiseks mõeldud laboratoorium, lennundusmeditsiini uurimisinstituut professor Hubertus Strugholdi (kes koos Werner von Brauniga tegi pärast sõda võimalikuks Ameerika kosmosesõidu) juhtimise all ning ka Otto Ranke juhtitav sõjafüsioloogia instituut, mis aastal 1938 koosnes üksnes ühest abiarstist, kolmest meditsiinipraktikandist ja mõnest tsiviilisikust sekretärist. Kuid auahne Ranke tahtis oma osakonda kiirest edasi arendada ning sealjuures pidi teda aitama üks väikene asi, mis tal Wehrmachti jaoks kavas oli – üks pisike molekul, mis tegi parasjagu suurt karjääri.
Kolmanda Reichi juhtiva sõjafüsioloogina teadis Ranke hästi, kes oli riigi põhivaenlane, ja selleks ei pidanud ta venelasi idas või prantslasi ja britte läänes. Vastane, kes tuli maha nottida, oli väsimus – kohutav, raskestihoomatav antagonist, kes muudkui võitlejaid maha murdis, siruli tõmbas ja puhkama sundis. Ja põõnav sõdur on kasutu, teovõimetu, ohustatav sõdur – sest vaenlane ju teadupärast ei maga. Kurnatud sõdur sihib halvemini, tulistab läbimõtlematumalt, juhib hooletumalt mootorratast, autot või tanki. Ranke sõnul võib „rammestus lahinguväljal osutuda saatuslikuks. (...) Olemusliku tähtsusega võib lahingus olla just viimane veerandtund.“

Ranke kuulutas väsimuse põhiprobleemiks ja kui ta 1938. aasta kevadel, poolteist aastat enne sõja puhkemist, ajakirjast Klinische Wochenschrift Temmleri keemiku Hauschildi kiidulaulu Pervitini-nimelise erguti kohta luges, kikitas ta kõrvu. Väide, et see vahend aitab hingamismahtu kahekümne protsendi võrra tõsta ja talletab organismi rohkem hapnikku – toona peeti seda toonuse näitajaks –, ei andnud talle enam asu. Ta otsustas jõuda asja tuumani ning korraldas esiti üheksakümne, hiljem saja viiekümne sanitaarohvitseriks pürgija hulgas vabatahtlikke pimekatseid, andes neile pervitiini (Pervitin, P), kofeiini (Coffein, C) või platseebot (Scheintabletten, S).

Siis lasi ta neil öö läbi (teisel katsel suisa kella 20.00st kuni kella 16.00ni järgmisel päeval) lahendada matemaatilisi jm mõtlemisülesandeid. Tulemused paistsid üheselt näitavat: „S-inimesed“ olid hommiku hakul oma pead laudadele toetanud, pervitiniseeritud seevastu olid endiselt maniakaalselt asja kallal, „värskete ilmetega (...), füüsiliselt ja vaimselt erksad,“ nagu seisis vaatlusprotokollis. Isegi pärast enam kui kümnetunnist pidevat keskendumist tundsid nad, et on endiselt „teovalmis“.

Norman Ohler „Patsient A. Uimastid Kolmandas Reichis“, kirjastus Helios 2017

http://helios.ee/toode/patsient-a-uimastid-kolmandas-reichis/