Minu teismeliseiga oli raske. Kuni 14. eluaastani kandsin oma pika kasvu ja varakult ilmnenud naiselike vormide tõttu selliseid hüüdnimesid nagu Kurejalg, Suurmamma ja Punnsilm - oma suurte roheliste silmade pärast. Kuna lisaks kõigele kasvasin veel vaeses peres, kandsin enamasti secondhand riideid, mis kõik kokku tegi minust ühe kompleksipuntra. Mul polnud sõbrannasid, ma ei käinud diskodel ega osalenud seltsielus. Oli isegi hetki, mil kaalusin, kas poleks õigem selline elu üldse lõpetada. Aga veidi enne mu kuueteistkümnendat sünnipäeva tegi saatus trööstiva pöörde.

Üks tüdruk pealinnast, kellega olin paari aasta eest kergejõustikuvõistlustel tutvunud, kutsus mind külla. Lootsin, et saan enesele ehk sõbranna otsustasin lähimaks nädalavahetuseks külla minna. Tema oli minust paar aastat vanem ja keskkooli lõpuklassis, nii et seegi tõstis tublisti mu enesetunnet.

Reede õhtul oli nende koolis pidu. Sinna ma ei peljanud minna, sest kõik olid ju võõrad. Oli mõnus tõdeda, et keegi mind ei vahi ega tee pilkavaid märkusi. Enamgi veel - mul oli seal lausa menu, muudkui tantsisin, nii et paljud plikad mind kadedalt või ka pahaselt vahtisid. Ja siis nägin ma teda. Tõeliselt ilusat noormeest - pikka, sportlikku, efektset. Tantsimas polnud ma teda kordagi näinud. Nüüd vahetasime lihtsalt pilke ja naeratasime. Ootasin, et ta tuleks mind tantsima kutsuma, aga ta ei tantsinudki, vaid passis niisama.

Sõbranna tundis teda - see poiss oli Sven tema paralleelklassist ja peaaegu kõrvalmajast, kelle järele olevat kõik tüdrukud hullud. Aga Sven käivat nädala ühe ja nädala teisega, ainult võtab ja jätab. Muidugi ei rääkinud ma sõbrannale, kuivõrd sügava mulje ta mulle jättis, kuigi sest hetkest peale mõtlesin ainult temast.

Järgmisel päeval kohtasime teda juhuslikult tänaval ja sõbranna tutvustas meid. Ei paistnud, et oleksin talle võrdväärset muljet avaldanud, aga see võttis mul küll põlved rõõmust värisema, kui ta edasi minnes üle õla hüüdis, et käigu ma siis edaspidi sagedamini pealinnas.

Mõne nädala pärast läksin taas ja sõbranna rääkis, et Sven oli minu vastu huvi tundnud. Ja andis siis nõu kui vanem nooremale, et ärgu ma jumala pärast seda poissi küll tõsisemalt pähe võtku, et mitte varsti pisaraid valada. Aga mul oli ta juba nii peas ja südames, et polnud siin enam midagi võtta. Sõbrannale ma seda muidugi ei reetnud. Mulle meeldis oma saladusest üksi uneleda. Olin õnnest seitsmendas taevas, kui Sven meiega koos ükskord kinos käis ja filmi ajal mu kätt hoidis.
Aga siis tuli neil kooli lõpp ja nii Sven kui sõbranna läksid välismaale õppima. Side sõbrannaga jäi harvemaks, kuni katkes hoopis. See aga ei tähendanud, et oleksin Svenile mõtlemast lakanud. Aeg läks, ma ei olnud enam inetu pardipoega ja mul tekkis tõsisemaidki romaane, aga tema ei läinud meelest. Lõpetasin ametikooli, läksin Tallinnasse elama ja varsti mehele. Aga kujutage ette, et isegi abiellumise päeval mõtlesin Svenile!

Mu mees armastas ja hoidis mind, aga temaga magades magasin tegelikult Sveniga. Mitu korda oli tohutu kiusatus sõbranna uuesti üles otsida ja midagi Svenist kuulda, aga eneseuhkus hoidis tagasi, sest sõbranna polnud mind enam aastaid otsinud. Ja siis sattusime kord juhuslikult kokku ühes juuksurisalongis.

Tuli välja, et ta oli sakslasega abiellunud ja elab Saksamaal ning oli ainult puhkuse ajaks koju käima tulnud. Järgmisel kokkusaamisel küsisin nagu möödaminnes, et kas ta teab, mis sellest Svenist on ka saanud. Sain kuulda, et ta on ammu Tallinnas tagasi, tegeleb mingi äriga ja kuuldavasti pole abielus. Issand jumal, kui segi see mu arunatukese lõi! Ju sõbranna sedapuhku midagi märkas, sest ütles, et kui ma tahan, võib ta mulle ta telefoninumbri saata - nad olevat kokku saanud ja sellepärast ta teabki seda, mida rääkis. Saatiski numbri ja sõitis ise Saksamaale tagasi. Mõned päevad käisin ringi nagu siil udus. Mõtlesin ja mõtlesin, mida Svenile öelda, kui temaga tõesti ühendust saan. Ja mis saab minust juhul, kui tema kokkusaamisest üldse huvitatud pole. Aga lõpuks ikkagi helistasin. Ta hääl ütles kõik - tal oli tohutult hea meel. Kohtumise leppisime kokku juba samaks õhtuks. Selleks ajaks polnud me teineteist näinud oma kuus aastat.
Kui ta kunagi oli olnud ilus poiss, siis nüüd oli ilus mees. Just mees, mitte mingi operetiadmiral! Ma pole suuteline enam meenutama, millest kõigest me sel kohtumisel rääkisime, sest olin õnnest lihtsalt peast segi.

Edasi läks nii, et hakkasime Sveniga regulaarselt kohtuma. Kõik oli seda ilusam, et ta isegi ei vihjanud sellele, et meist võiksid armukesed saada. Mina mõtlesin sellele ja piinlesin seda enam, et mu range kasvatus on alati abielutruudust kalliks pidanud. Pealegi haletsesin mõttes oma meest, kes polnud mu sedasorti reetlikkust kuidagi ära teeninud. Ja kõige lõpuks kartsin, et äkki hoopis hävitan sellega oma aastaid hellitatud lumma...

Aga armukesed meist said. Kohtumisi lubasime enesele suhteliselt harva, aga seda tulisemad need olid. Paar kuud lausa suplesin õnnes! Aga siis hakkas Sven kuidagi muutuma. Ta leidis sagedamini põhjusi kohtumistest ära öelda, muutus napisõnalisemaks ja jahedamaks. Kuni määras kord kohtumise ühes väga käidavas restoranis põhjendusega, et tal on mulle midagi olulist öelda. Olin õnnelik ja samas hirmul. Mõtlesin, mida peaksin talle vastama ja tegema, kui ta teeb mulle ettepaneku mehest lahutada ja temaga abielluda... Läksin üsna segaste tunnetega.
Tema oluline jutt oli ettepanek kohtumised lõpetada! Raskemeelselt ja sõnu otsides selgitas ta, et tal pole minu vastu enam õigeid tundeid, et tegelikult ei armasta ta muud kui raha ja mõnusat äraolemist. Et oleks me toona kokku jäänud, oleksime õnnelikuks saanud. Rääkis, kui kaua ja vaevaliselt tal mu silmade rohelise sära unustamine läks. Aga oleks ja oleks on kokku poleks - nüüd on ta tunded lõplikult tuhk.

Ma pole teda aasta otsa näinud. Kuulu järgi elavat ta välismaal. Mina elan endiselt oma hea ja armsa mehega, kes aina sagedamini lapsesaamisest räägib. Pealtnäha oleks nagu kõik normaalne, aga mina ei taha enam mitte midagi - ei last, ei oma ega ühtegi teist meest...
Aga öelda tahan tüdrukutele seda, et ärge uskuge neid, kes kinnitavad, et esimene armastus on eksitus. Jah, see jääb saatusekardina taha, kas oleksime Sveniga õnnelikuks saanud. Võib-olla oleksime varsti lahku läinud... Aga abielluda tuleb nimelt oma esimese armastusega! Parem kahetseda seda, mis tehtud, kui seda, mis tegemata jäänud.