Kujutan ette, kuidas naised nüüd puhivad ega jõua mind ära põlastada. Aga ma olen 53aastane, seega üksjagu juba maailmas elanud, mitte vähe naisi näinud ja tundnud.

Esimest korda armusin ma kooliajal, 7. klassis, klassiõesse naaberkülast. Muidugi on esimene armastus see kõige imelisem. Käisin tal järel, saatsin koju, käisin enne kooli poolel teel vastas, kogu oma taskuraha kulutasin kingituste peale. Õnneks oli see meil vastastikune, olime koos iga vaba minuti, tegime kõike koos. Koolis narriti meid pruudiks ja peigmeheks. Meie vanemad olid omavahel tuttavad ja uskusid, et need lapsed teineteist ei jäta.

Pärast küpsustunnistusi plaanisime minna TPisse ja rääkisime ka pulmadest. Aga kumbki meist sisse ei saanud ja sügisel tuli mul Nõukogude sõjaväkke minna. Olin kurbi, aga mitte hirmul - meie üüratule armastusele oli see nagu sääsetorge elevandile. Paraku hindasime end üle. Juba mu armees oleku viiendal kuul palus pruut vabandust, et armus ära ja abiellub ühe pealinna väga huvitava noorhärraga.

No mis ma saanuks teha. Ja see polnud mingi eneseuhkus, vaid sügav solvumine, mis keelas mind talle üldse vastamast. Teenisin oma kaks aastat ära ja tulin koju tagasi. Otsustasin kodukülla jäädagi. Isa suri varsti ja jäime emaga kahekesi.

Aasta hiljem tuli mu vana pruut pisitütrega koju, sest oli lahku läinud. Mina temaga kontakti ei otsinud, küll aga tema minuga. Kinnitas, et tegelikult armastab jätkuvalt mind ja et me võiks uuesti alustada. Selleks ajaks olid mu jalad juba kindlalt maas ja tunded kontrolli all, nii et mul ei tekkinud kiusatustki. Kogu see südamevalu oli ju ka meeles. Armus üks kord ära - kust ma tean, et ta varsti jälle ei armu. Ma polnud veel ka piisavalt eluküps, et hakata võõrast last kasvatama. Vältimaks temaga suhtlemist, külajuttudele materjali andmist ja vanade haavade lahtikiskumist, kadusin ära pealinna.

Sugulased andsid mulle enda juurde elamise. Tööd oli lihtne leida ja läksin ehitusse. Teenisin hästi ja linnaelu hakkas meeldima. Olin eluga rahul. Armulugusid oli ka, aga mitet tõsiseid. Üldiselt võõristasin ma neid linnatüdrukuid, kes pigem tulid ise. Kindlamalt jäin pidama meie dispetšeri juurde, kellega oli vähemalt, millest rääkida. Kuna ta varsti ootamatult rasedaks jäi, oli lahendus ainult üks - paariminek. Ega ma kahetsenud, sest kiindusin temasse ajaga aina rohkem. Meil sündis imeline poeg. Töötasin siis hommikust õhtuni ja teenisin raha, naine istus lapsega kodus. Mida rohkem teenisin, seda rohkem naine kulutama hakkas. Aga mitte see polnud meie lahkhelide põhjuseks.

Kuna mulle on lapsed alati meeldinud, häiris mind väga, kuidas ta pojaga käitus. Viieaastast iga väiksemagi apsu eest tutistada või laksu anda oli ema meelest normaalne. Kui poiss juba koolis käis ja väga minu poole hoidis, kommenteeris ema, kui tal koolitükke aitasin teha: „Mis sa tast poputad - las läheb siis kerjama, kui pea ei võta!"

Ise käis aina sagedamini õhtuti väljas, sest temal oli ju õigus meelt lahutada, kuna istus kogu aeg kodus. Ja ta tõesti istus, sest ka süüa tegin enamasti mina. Seda, et tal kõrvalsuhteid olnud, ma siisiki ei tuvastanud, aga me olime nii erinevad, et see väsitas ära.

Kümme aastat pidasin vastu, siis leidsime mõlemad, et lahkuminek on paratamatu.
Enne abiellumist ostetud korteri jätsin loomulikult neile. Nagu vastutasuks naine alimente ei nõudnudki, aga ma lubasin niigi last toetada. Ja maksin ka ja ütleksin, et heldelt.

Ise kolisin Narva, kus ühel sõjaväekaaslasel läks mehaanikatöökotta töömeest vaja. Raha ja igasugust Peterburi träni saatsin regulaarselt, aga pojaga eksnaine rääkida ei lasknud. Arvas, et las kasvab veel. Mul polnud ka tahtmist tüli kiskuda ja ei olnud ka väga aega teda veenda.
Ei möödunud Narvas aga aastatki, kui mu ema helistas, et mind otsib politsei, ja küsis, millega ma küll hakkama olen saanud. Tuli välja, et olen alimendid maksmata jätnud. Naine oli mu kohtusse andnud, kuna ma lapsele elatisraha ei maksa. Õnneks oli mul kõik salvestatud, nii et saime selle asja korda. Eksnaine ei osanud kuigi hästi põhjendada, mis ta nii tegi, kui ta tegelikult sai ju raha. Hakkas nutma ja ütles, et raske olukord oli.

Poeg oli 13, kui teda kooli juurde passima läksin, et ometi kord kokku saada. Olin jube elevil ja ette rõõmus, aga tema vaatas mind kui võõrast. Kuni ütles, et ei taha minuga suhelda, sest olen „varas ja kriminaalne element".

Sain teada, et varastasin kodust minnes raha ja väärtasjad ja praegu ajan piiri ääres musta äri ega hooli üldse sellest, kuidas mu poeg elab. Pealegi olevat ma poja äraolekul ema peksnud... Ma võin kinnitada, et kuni tänase päevani pole ma elus ühegi naise vastu mitte iialgi kätt tõstnud!
Nii valusasti polnud mind seni veel keegi löönud. Kolm järgnevat aastat elasin nagu robot. Pojaga kontakti otsimisest loobusin, sest kui ta mind keeldub uskumast, siis ta muidugi ei taha minuga suhelda.

Ja siis abiellusin naisega, kes mu naaberkorterisse kolis - selline uje ja napisõnaline, 12aastase poja üksikema. Arvatavasti köitis mind ka see, et naine oli oma nägu - mitte selline standardmaalingus.

Ligi kuus aastat nautisin elus esmakordselt tõelist perekonnaelu. Lapsega, kes hakkas mind isaks kutsuma, saime headeks sõpradeks. Kuna õpetaja leidis, et ta on arengus veidi teistest maha jäänud, võtsin ta ise käsile. Õpetajad ja psühholoog nentisid, et laps on täiesti normaalne, aga temaga pole lihtsalt piisavalt tegeldud. Kuue kuuga sai igavesest kolmemehest tubli õpilane.
Elu läks oma rada. Poiss lõpetas ametikooli ja me saatsime ta omaette elama, nagu ta ise tahtis. Esialgu oli mul hea meel, et mu naine nagu uuesti õitsele lõi. Enne polnud tal peale ühe mingeid sõbrannasid ega sugulasi olnud, aga nüüd neid tekkis, pluss mingi onupoeg, kellega nad polnud aastaid suhelnud. Hakkas end meikima ja mina ostsin talle rõõmuga uusi riideid. Olin uhke, et mul nii ilus ja nooruslik kaasa on. Siis 37aastasena nägi ta tõesti välja mitte rohkem kui 25. Mulle küll hästi ei meeldinud, et ta vahel liiga hilja koju tuli või sõbrannade juurde ööseks jäi, aga ega siis kogu aeg käest kinni pea olema. Ma ei tahtnud teda telefonikõnedega ka väga tüüdata.
Pärast ühte äraoldud ööd helistas ta päeva ajal, et on Peterburis! Ajab sõbranna pärandiasju ja saabub ülehomme.

Nädal hiljem selgus, et ta tõi mulle kingituse... Ütleme nii, et paha haiguse. Kuna minul on ikka olnud ainult üks korraga, siis ärritusin tõsiselt. Mu hääletõstmise peale peale tunnistas ta, et sattus Peterburis vägivalla ohvriks ja palub andeks.

Järgmisel päeval nõudsin ühelt põliskohalikult, kas tema teab midagi mu naisest, mida mina ei tea.
Pinnimise peale ilmnes, et kunagi oli ta Tallinnasse õppima läinud, aga elanud seal „lõbusa linnanaise" elu. Ja kuulu järgi sattunud ta taas vana tuttava tee peale, kuhu see onupoeg teda meelitas, ilmselt sellepärast, et ise tasuta pidu saaks.

Samal õhtul lahkusin meie kodust. Sain teada, et just nii mu naisega oligi, nagu too kohalik naine mulle rääkis. Asi pole ju tema minevikus, sest vaevalt see mulle abiellumise ajal korda oleks näinud, kui oleksingi kõike teadnud. Ilmselt oleks ma siis veelgi enam lootnud talle paremat elu pakkuda. Kõige kurvem olin sellepärast, et mina ei suutnud teda hoida vana elu juurde tagasi minemast. Ja sellepärast, et tema valis just eelmise elu, mitte minu.

Nüüd mul muidugi väga kaua aega ei ole enam leida naist, kelles pettuma ei pea. Ega ma ei otsi ka.