Tutvumiskuulutuste vastu polnud ma kunagi huvi tundnud, aga nüüd tundsin. Tuju paranes, kui avastasin, kui paljud inimesed üksinduse peletajat otsivad. Samas mõtlesin, kas meile kõigile normaalseid mehi jätkub. Seejärel hakkasin muidugi juba eesmärgiga ainult meeste kuulutusi lugema. Pea võttis kirjuks ettepanekute mitmekesisus. Tähelepanu äratas ka see, et mõned ettekirjutused olid pea kõigil ühed ja samad. Ka need, kes olid oma välimuse ja materiaalse seisundi kirjeldamisel kidakeelsed, ootasid tutvust ilusate, saledate ja tarkade tüdrukutega. Päris muhelesin omaette ja hakkasin kaaluma, mille poolest siis mina ei peaks sobima. Sale, alla 30 ja kõrgharidusega. Otsustasin ühe kobedama välja otsida ja enesest märku anda.

Valisin enda arvates kõige sisukama ja vähenõudlikuma pakkumise: kena välimusega noor mees, kindlustatud igas mõttes, tutvub saleda noore daamiga, et pakkuda talle kõiki elumugavusi. Kõige põnevamad tundusid mulle kindlustatus "igas mõttes" ja "kõiki elumugavusi". Ainult selles tekkis kerge kahtlus, kas mina oma sportliku stiiliga just daami mõõdu välja annan. Aga selsamal õhtul kirjutasin kirja, kuhu panin ka telefoninumbri. Nüüd jäi vaid oodata.

Järgmisel päeval täitsin oma üksindust kujutelmadega peatsest kohtumisest. Arvasin, et tegemist on noore ärimehega, kes on ilmselt abielus ja otsib vaheldust. Olgu märgitud, et niisuguste vastu polnud mul midagi. Lausa nägin vaimusilmas, kuidas ta oma kalli autoga ette sõidab, mulle galantselt ukse avab ja šikki restorani või ööklubisse viib. Häbi tunnistada, aga õige õrnalt unistasin isegi sellest, et võib-olla oli see mu kuulutuste uurimine saatuse sõrm - äkki kohtan just nüüd seda ainsat ja õiget... Ei, ega ma nüüd tundmatusse armunud olnud ja kui kui vastust kohe ei tulnud, hakkasin asja juba kergelt unustama.

Siis ta helistas. Möönan, et tema häält kuuldes olin elevusest nagu seitsmendas taevas - ilus bariton, ladus väljendusoskus. Ainult see tõi mu maale tüki lähemale, kui ta mulle järelesõitmist ei pakkunud, vaid määras kohtamise minust küllalt kaugele bussipeatusse. Nüüd olin kindel, et ta on abielus ja peab oma salakohtamisi varjama.

Jõudiski kätte see kauaoodatud hetk. Ehtinud end parimaga, milles kui tahes peenesse seltskonda ilmuda, asusin teele. Novembriõhtu oli jätkuvalt külm ja rajune, aga nüüd see mind ei häirinud - mina sõitsin ju vastu võib-olla oma printsile!

Eksisin. Printsiga oli tal niisama vähe ühist kui delfiinil jõehobuga. Selliseid tüüpe olin harjunud võrdlema lahtilõigatud liisunud sidruniga. Mind ootas kergelt juba kõhukas ja esimese staadiumi lõualotiga, vaevalt minu pikkune onu, ealt esimesel pilgul kindlasti pea 50. Riietus oli küll talutav, aga tavaline. Hea, et oli hämar, nii et ta mu näoilmet ei näinud, sest see oli küllap selline, nagu oleksin ma selle mainitud sidruni just praegu ära söönud. Kui olime tervitanud ja tutvunud, kutsus ta mu - muidugi oma koju.

Kodu nägi küll täitsa normaalne välja, kuigi mitte "kindlustatuna igas mõttes". Vestelda oli temaga ka võimalik, aga see ajas muigama, et ta näis end tõemeeli nooreks ja ilusaks pidavat. Olgu-olgu, trööstisin end mõttes - enese ülehindamine pole iga kord veel haigus. Ja juurdlesin endamisi, et võib-olla vihjab ta sellele, et on vähemalt enneolematu seksgigant.

Selle proovisin järele neljandal kohtumisel. Mingit kihku mul küll polnud, aga vastu polnud ka midagi. Ikka parem kui üksi kodus konutada. Aga tuli välja, et voodis oli ta veel viletsam kui välimuselt - ealised probleemid pluss tohutu entusiasm omaenese ihade rahuldamises ning minu emotsioonidele null tähelepanu. Ikkagi otsustasin jätkata, sest arvasin, et ju ta paneb mind proovile ja alles nüüd hakkab mulle kingitusi ja klubikutseid sadama. Seni olime vaid korra ühes trahteris istunud.

Aga kohtumised kujunesid edaspidigi rutiiniks. Ainult tema korteris me kohtusime ja "kindlustatus igas mõttes" ei näidanud mingeid märke, et see kuidagi ka minu peale võiks laienema hakata. See ajas mind õelutsema, aga kõik mu iroonilised vihjed ja lõpuks isegi otsesõnalised nõudmised sumbusid nagu vatti - sentigi kulutamata jätkas ta minuga mugavat äraolemist.

Mõtlesin pärast ühte ööd, et sellele loole tuleb punkt panna. Mees oli läinud duši alla ja mina vaatasin, mis paberid ta kapisahtlist paistavad. Ta ju ajas enda kohta nii ebamäärast juttu, et vahel mulle tundus, et ma ei tea tema õiget nimegi. Sahtleid lahti tõmmates sattusin ühele, mis oli täis väljaprinditud kirju. Ilma pikemalt sirvimata sain aru, et need on kõik minusuguste noorte ja saledate kirjad. Nende naiste hulgast ta ilmselt valis, kellele "kõiki elumõnusid" pakkuda. Ilmselt nautis ka kirjade vaatamist ja hulka, sest mis neist muidu välja trükkida.

Jätsin selle sahtli lahti, tõmbasin mantli selga ja korteriukse enese järel jäädavalt kinni. Õnnetu või solvununa ei tundnud ma end mitte üks põrm, sest armunud ma polnud ja ega keegi mind sundinud sihukese orikaga ligi kolm kuud jändama. Koju jõudes mõtlesin tuju parandamiseks välja, et õigupoolest olen tervele karjale tüdrukutele teene teinud. Kuidas? Vähemalt selle aja, mil see "ilus noor mees" mulle elumõnusid pakkus, pääsesid paljud teised tüdrukud nende nautimisest! Ja lõpuks paras mulle. Nüüd vähemalt tean, et pigem üksindus kui voodijagamine mehega, kes ei paku sulle midagi.

Aga meestele tahaksin öelda: ärge jamage! Kui oled juba närtsinud mees, siis nii ka kuuluta. Aga kui lisaks sellele oled veel kitsi ja paks, siis võiksid kirjutada: vana paks kitsipung tutvub ilusa, saleda ja targa noore daamiga, kellele ei paku mingeid elumõnusid... Kui selle kuulutuse peale keegi vastab, siis on aus kaup - mõlemad saavad selle, millest unistasid, ja kaugel see suur armastuski enam...