Neiu sai töö reklaamiosakonnas ning pidi sageli aina uute ja uute inimestega kohtuma. Tema kolleegid hakkasid tihti vahetuma. Kes sai parema töökoha, kes ei saanud hakkama ja pidi taanduma. Kristiina oli järjekindel ja edasipüüdlik ning pidas vastu.

Mõni kuu hiljem, kui Kristiina oli juba sisse elanud ning sõprussuhteid loonud, kutsusid kolleegid ta ühisele klubiõhtule. Kristiina võttis rõõmuga ettepaneku vastu. tutvuda oma kolleegidega väljaspool tööaega on sootuks midagi muud kui kontoris vestlemine.

Tema üllatuseks tuli kohale ka teisi kolleege, kelle olemasolust Kristiinal veel aimugi polnud. Kristiina piidles silmadega uustulnukaid ning üritas ühisele jutusoonele saada. Korraga haaras tema tähelepanu üksi istuv, kuid enesekindlana näiv mees, kes murelikult telefoni vaatas. Kristiina unustas end meest jõllitama ning mees märkas naise puurivat pilku. Ootamatult tuli ja istus ta Kristiina kõrvale. "Tere, mina olen Indrek. Olen IT-osakonnast. Sind pole ma veel näinud?"
Kristiina oli niisugusest lähenemisest meelitatud ega suutnud kõrvale pöörata oma puurivat pilku mehe smaragdrohelistelt silmadelt. Indrek muigas, kui nägi Kristiina veidi kohkunud olekut.
"Ma toon sulle joogi," pakkus Indrek.

"Jumal küll, võta end kokku!" manitses Kriistina ennast. Ta oli täiesti vaimustunud mehest, tema silmadest, tema enesekindlast hoiakust, šarmantsest välimusest. "Ta on palju vanem kui mina," mõtiskles Kristiina. Ometigi oli mees Kristiina jaoks äärmiselt ligitõmbav.
Kui Indrek tagasi jõudis, suutis Kristiina vapustavatest emotsioonidest üle olla ning mehega adekvaatselt vestelda. Nende jutt venis pikale ning ühest kokteilist oli saanud märkamatult kümme. Indrek pakkus, et viib Kristiina taksoga turvaliselt koju - oli ju juba piisavalt võetud ja enamik rahvast oli lahkunud.

Järgmisel päeval ei suutnud Kristiina Indrekut peast välja saada. Temas oli kõik, mida Kristiina ühes mehes oli loota leidnud. Kristiina oli õnnest uimane, kui Indrek kutsus ta õhtusöögile.
Kristiina ja Indreku õhtusöök oli sama meeldiv kui nende esmakohtumine. Nende väärtushinnangud ja põhimõtteid kattusid ning nende arusaamades elust oli palju ühist. Nad võisid lõputult rääkida erinevatest maailma asjadest. Pärast kolme pudelit veini tegi Indrek Kristiinale ettepaneku, et naine tuleks tema juurde. Kristiina oli nõus, sest mees tõesti meeldis talle.

Kummalisena tundus hetkeks see, et mees ei kutsunud Kristiinat mitte enda koju. Nad läksid hoopis hotelli. Kui Kristiina päris, miks mees hotellis elab, vastas Indrek, et ta sai pärast edukat koostööd ettevõtte partnerilt kingituseks seitse romantikapaketti. Kristiina oli nüüd veel rohkem põnevil. Hotell ja romantikapakett – see kõik tuleb veelgi imelisem. Ning Kristiina ei pidanud pettuma - nende esimene öö oli kirglik ja emotsionaalne.

Kristiina ja Indreku suhe arenes kiiresti. Peagi kohtusid nad peaaegu ülepäeviti sealsamas hotellis, kuhu mees oli prii pääsmed saanud. Mis siis, et need seitse tasuta visiiti olid juba ammu läbi saanud, jäi kohtumispaik endiselt samaks. Kuigi Kristiina mõistis, et see on veidi kummaline, ei tahtnud ta halbu mõtteid mõelda ja mees ei rääkinud sellest midagi. Kristiina lootis, et ehk mees sai lihtsalt veelgi kingitusi oma partneritelt.

Kristiina ja Indrek olid kohtamas käinud juba mõni kuu, kui Kristiina tegi ettepaneku, et tutvustab Indrekut enda sõbrannadele. Mehel polnud selle vastu midagi. Kuigi Indrek oli Kristiinast pea 10 aastat vanem ning ka Kristiina sõbrannad olid temast tunduvalt nooremad, polnud mehel noorte naistega suhtlemisel mingit probleemi. Indrek võlus Kristiina sõbrannad ära. Ennekõike võlus ta veel rohkem ära Kristiina, kui tutvustas ennast kui Kristiina meest. Kristiina oli elevil - kas see ongi nüüd hetk, kus neist saab ametlikult paar?

Noored jõid õhtul pubis veini ning rääkisid maast ja ilmast. Siis Indrek ja Kristiina lahkusid. Teel hotelli hakkas Kristiina muigavalt pärima: "Ah et me oleme siis nüüd paar?" Indrek peatus ning haaras Kristiina oma tugevasse embusesse: "Ma armastan sind, loomulikult oleme me paar." Ning Kristiina tundis, kuidas maailm ta jalge alt kaob.

Kristiina ja Indreku suhe oli nagu muinasjutt. Mees tõi talle lilli, viis teda reisidele, ostis uhkeid kingitusi, hoolitses alati tema vajaduste eest ning lõpuks maksis ka Kristiina üüri. Peagi veetis Indrek palju aega Kristiina korteris ning hotelliseiklused jäid minevikku.
Kuid Indrekul oli ka oma kodu. Kristiina ei mõistnud, miks Indrek teda sinna ei tahtnud viia. Indrek vabandas, et korter on alles ehitamisel ning sellepärast ta naist parema meelega sinna tolmu sisse ei viiks.

Ühel laupäeva hommikul jalutas Kristiina vanalinnas ning silmitses kohvikus õdusalt aega veetvaid inimesi. Ootamatult nägi ta restorani terrassil istumas oma kallimat Indrekut koos teise naisega. Indrek oli ju ise Kristiinale mitu korda väitnud, et tal pole kedagi teist ning et tal pole isegi naissoost sõpru! Kristiina kaotas enesevalitsuse ning tuiskas restorani. Indrek ehmus tõsiselt, kui nägi vihast Kristiinat nende laua poole astumas. Kristiina hakkas hüsteeriliselt nutma: "Kurat, miks sa mind petad? Ma ju armastan sind... Me oleme paar... Me ju elame koos! Kas sa oled mulle kogu aeg valetanud? Kuidas sa ometi võisid..."

Kristiina vihase jutu katkestas Indreku kõrval mugavas poosis istuv naine, kes ütles Kristiinale üleolevalt: "Kullake, ei ole sa esimene ega viimane. Meie armsal Indrekul on palju naisi, kuid õnneks tüdineb ta neist üsna kiiresti. Mina olen Indreku abikaasa ja mis iganes teil oli - palun lahku ja lõpeta oma lapsikud stseenid."

Kristiina hakkas veel rohkem nutma ning vaatas ootusärevalt Indrekule otsa. Ta ootas selgitusi. Ta ootas, et mees teeks midagi. Ta ootas, et Indrek astuks nende suhte eest välja. Ta soovis, et Indrek oleks jälle tema Indrek. Mees, kes armastas ja hoolis. Kuid reaalsus viskas Kristiina lausa nagu näoli lumme. Mees ei teinud teist nägugi ega liigutanud kulmugi. Nagu ta ei tunneks Kristiinat. Ta oli täiesti ükskõikne ning üleolev.

Paar nädalat hiljem ei suutnud armuvalus Kristiina enam Indrekuga ühe katuse all töötada ning andis raske südamega lahkumisavalduse. Ta oli mõned korrad meest näinud, kuid Indrek oli samasugune nagu kohvikus – tema näos ei liikunudki ükski rakk, kui neiu talle töökoha kohviku saalis vastu jalutas.
Kristiina lubas endale, et ei loo enam iialgi suhteid kolleegidega ega usalda pimesi ühtki meest enne, kui on teada saanud tema tausta. Seni on ta oma lubadust pidanud, aga tema elus ei olegi meest.