Valeri ostis oma senisele naisele Mairele korteri, et vähendada naise kaotusvalu, aga eks peamiselt, vältimaks skandaali, mida Maire ähvardas seltskonnas ja riigiametis lugupeetud mehele korraldada. Seda pahandust polnud küll mehele vaja ja niipalju ta oma naist teadis, et uus korter võimaldab tal lahkumiskuvalu palju kergemini üle elada. Valeri ja Liivi suhe polnud ju Mairele enam ammu saladus ja selle teadmisega elas ta väliselt päris rahulikult.

Ostis eksnaisele korteri

Nüüd siis juba eksnaisele korteri ostmiseks müüs Valeri ära vanematelt päranduseks saadud korraliku metsaga kinnistu. Vanemad pärandasid talle selle kui pensionisamba, aga Valeri lootis veel aastaid tööl käia ning koguda raha pensioniajaks. Samas, kui oled armunud, siis väga palju ei mõtle kunagi tulevikus saadava pensioni suurusele.
Maire leppiski lahkuminekuga suhteliselt rahulikult, kui sai uude koju kolida. Valeri andis raha mööbligi ostmiseks.
Ega neil mingid lakkamatud õnnepäevad abielus ju enam olnud, millest Maire pisaraid valades oleks tahtnud kinni hoida. Pigem kõige rohkem aega kulus ikka vastastikuste etteheidete ja teineteise halvustamise peale.

Õnnelik elu ja suur õnnetus

Valeri ja Liivi elasid Valeri ja Maire vanas korteris õnnelikult seitse aastat. Siis suri Valeri aga ära. Ei olnud haige, ei kurtnud mingeid hädasid, lihtsalt süda ütles üles. Valeri sai väärikalt maha maetud. Liivi saatis Mairele ka kutse. Mõlemad Maire ja Valeri lapsed ning Liivi tütar olid kohal ja kõik sujus. Liivi paistis palju rohkem endast väljas kui Maire, mis oli ka loogiline. Üks oli ikkagi elukaaslane ja teine eksnaine.
Pärast matuseid jätkus elu endises rütmis. Liivi oli sügavas leinas. Nädal pärast matuseid helistas talle aga Maire ja ütles, et ta tahaks nüüd, kus Valerit enam pole, oma koju tagasi kolida.

Oma koju tagasi

Liivi küsis, kas Maire on lolliks läinud. Tema koju kolima? Maire siis selgitas, et nad koos Valeriga ostsid selle korteri ja see on pärast mehe surma nüüd tema oma. Liivi karjus, et Valeri ostis ju sulle korteri, aga Maire vastas rahulikult, et see uus korter ei saa teda kuidagi takistada oma endisse koju tagasi kolimast.
Kui Liivi tuttavate käest uurima hakkas, kuidas nii võib, siis teadjamad ütlesid, et võib küll. See korter, kus ta elab, on ju Valeri ja Maire ühine vara ning Valeri ja Maire on seaduslikud abikaasad. Üks Liivi sõbranna rääkis ka tuttava advokaadiga ja ka see ütles, et juhtum on küllalt tavaline ja Liivi asi on lootusetu.
Liivi elu varises kokku. Ta üüris korteri nagu kunagi seitse aastat tagaasi. Ta on endasse tõmbunud ega taha enam kellegagi suhelda, kuigi sõbrannad on lubanud talle toeks olla. Liivi ei ole pettunud ainult oma mehe seaduslikus naises, vaid Eesti riigis ja kogu maailmas, mis lubab niimoodi temaga toimida. Ta tunneb end kasutu ja mõttetu inimesena. Sõbrannad üritavad talle selgeks teha, et sellistes asjades nagu abikaasade ühisvara, on seadus väga konkreetne, ja ta saaks selle korteri endale ainult siis, kui Maire kingiks selle suuremeelselt ära ja vormistaks kinkelepingu. Aga miks peaks üks naine, ametlikult lesk, kuulutama, et kingib oma kodu naisele, kes temalt seitse aastat tagasi mehe ära võttis?

Allikas: Nelli Teataja