Samas on see lahing rohkete ohvrite tõttu tekitanud ka palju vaidlusi.

Võib isegi öelda, et tegemist on eestlaste jaoks kõige tuntuma Eesti pinnal toimunud vabadussõja lahinguga.
Lahingupaik ise – Paju mõis – asub Valgast viis kilomeetrit kirde pool, tänapäeva Tõlliste vallas. Olulise raudteetranspordisõlme Valga (Petrogradi-Pihkva-Valga-Riia liin) kaitsmiseks ja eestlaste peatamiseks koondas Punaarmee kiiruga lisavägesid. Nende hulgas saadeti meie vägede vastu ka Läti punakütid, kelle võitlusvõime oli teistest Punaarmee üksustest märksa kõrgem.
Tõsi, Paju lahingust võttis osa nende suhteliselt väike väeosa.
Vabadussõja kuulsaim sõjamees Julius Kuperjanov oli väga noor ohvitser, kuid oma lühikese elu jooksul jõudis ta Eesti heaks rohkem teha kui paljud teised kogu oma pika elu jooksul. Surmahetkel oli ta kõigest 24-aastane. Julius oli niinimetatud Venemaa eestlane, tema esivanemad rändasid Eestist Venemaale 19. sajandil ja tulevane kangelane sündis Pihkvamaal Lahhovo külas (mis asub Läti piirist ida pool) 1896. aastal. Kui poiss oli üheksa-aastane, kolis perekond Eestisse tagasi ja asus elama Vana-Kuuste kanti. Kuperjanov töötas enne sõjaväkke võtmist külakooli õpetajana. Petrogradi lipnikekooli lõpetanud Kuperjanov sõdis sakslaste vastu Vene sõjaväes, sai mitu korda haavata ja rohkelt autasusid. Eesti rahvusväeosade loomise ajal teenis leitnant Julius Kuperjanov Tartu tagavarapataljonis. 1918. aasta Saksa okupatsiooni ajal organiseeris ta Tartumaal aktiivselt omakaitset ja moodustas vabadussõja algul omanimelise partisanisalga, millest kasvas välja Kuperjanovi partisanide pataljon, mis võitles aktiivselt punaväe vastu.
30. jaanuaril lõi vastupealetungile tulnud 7. Läti punakütipolgu III pataljon õhtul kell 23.00 Kuperjanovi partisanide pataljoni Paju mõisast välja ning järgmisel päeval kell 10.45 sai Julius Kuperjanov operatsiooni üldjuhilt, Soome Põhja Poegade rügemendi ülemalt kolonelleitnant Hans Kalmilt käsu see tagasi vallutada.

Paju mõisa peahoone. Foto Ivo Kruusamägi/Wikipedia

Lahingu algfaasis keskpäeva paiku oli ülesanne seotud suurte raskustega: meie soomusrongid ei saanud purustatud sildade tõttu rünnakut toetada, kuigi on väidetud, et suurtükituld oleks saanud kasutada ka sealt, kus rongid seisid. Vahemaa oli kõigest kolm kilomeetrit. Samuti ei olnud veel kohale jõudnud soomlaste Põhja Poegade rügement, kes üritas ära lõigata punaste taganemisteid. Kuperjanovlaste rünnakut, mis algas Kalmi juhtimisvigade tõttu alles kell 12.40, toetas soomlaste suurtükipatarei, mõisa kaitsjaid abistas kaugemalt distantsilt üks punaste soomusrong kuulipildujatulega ja üksainuke suurtükk, mille tuli oli ebatäpne. Hommikul toetas punaseid ka soomusauto, kuid see sai kohe lahingu algfaasis tabamuse soomlaste suurtükimürsust ja langes rivist välja.
Samuti pakkusid Paju mõisa kivihooned soodsaid kaitsevõimalusi. Lisaks olid ründajad kaitsjatega võrreldes vähemuses.
Kell 13.15 sai Julius Kuperjanov vaenlase kuulidest surmavalt haavata. Punaste levitatud legendid, mille kohaselt tulistasid teda selja tagant oma mehed, ei pea paika.
Põhja Poegade rügemendi I pataljon leitnant Erkki Hannula juhtimisel jõudis kuperjanovlastele appi kell 13.30 ja Paju mõis vallutati pärast pikemat aega kestnud rünnakukatseid ägedas käsitsivõitluses õhtul kell 16.30.
Lätlastel õnnestus suhteliselt väikeste kaotustega Valga suunas taganeda ja pealetungijatel ei jätkunud enam jõuvarusid nende jälitamiseks. Seejuures tapsid soomlased ka kõik taganenud lätlaste poolt haavatuna mahajäetud punakütid ja eksikombel või lahinguagaruses ka kaheksa keldrisse varjunud mõisatöölist.

Otseselt Paju mõisas võitlesid ühelt poolt 7. Läti kütipolgu III pataljon koos tugiüksustega (600–800 meest) ja meie poolt Kuperjanovi partisanide pataljon (300 meest) koos Soome Põhja Poegade rügemendi pataljoniga (600–700 meest) – kokku ehk poolteist kuni kaks tuhat sõjameest.
Puudustele vaatamata on see lahing üks meie kaunimaid episoode vabadussõja algperioodist ja seejuures kõige ohvriterohkem. Osavõtjate ja ohvrite arvuga on 20. sajandi autorid sageli liialdama kippunud. Tänu ajaloolase Urmas Salo hoolikale uurimistööle saame nüüd öelda, et surmasaanutena kaotasime raskes Paju lahingus 48 meest (eestlasi 20 ja soomlasi 28, kaasa arvatud haavadesse surnud), visa vastupanu osutanud Läti punakütid aga pääsesid kõigest 28 langenu, haavatuna tapetu või teadmata kadunuga. Peale selle oli kummalgi poolel veel kaks korda rohkem haavatuid.
Suurte kaotuste põhjuseks oli pealetung lagedal väljal, päevavalges, hästi varjunud vaenlase vastu, ka rünnak allüksustega eri aegadel – s.t üldjuhtimise vead ja ka ajutiselt nõrk suurtükiväe toetus. Alusetult on suurtes kaotustes süüdistatud Julius Kuperjanovit ja varjatud seda, et lahingu käiku sai muuta vaid Hans Kalm.

Julius Kuperjanovi mälestussammas Tartus.

Paju lahingu tähtsus oli eelkõige selles, et see tõi järgmisel päeval kaasa Valga langemise Eesti vägede kätte ilma võitluseta. Samuti andis see Eesti sõjaajalukku ühe kõige kuulsama langenud sõjasangari. Hiljem lisandusid Julius Kuperjanovile veel Anton Õunapuu, Reinhold Sabolotnõi, Anton Irv, Johannes Luiga, Herbert Pinka. Enne Kuperjanovit oli aga juba langenud mitte nii tuntud Jaan Naaris.

Mati Õun, Hanno Ojalo „Võidukad eestlased. Eestlaste võidukad lahingud viikingiajast tänapäevani“, Ajakirjade Kirjastus 2016