Ingrid ei olnud kordagi kahtlustanud, et tema abikaasal võiks kõrvalsuhteid olla. Nende elus oli kõik väga hästi. Ingrid töötas ühe aleviku mööblitsehhi kontoris ja Marek tegi Tallinnas müügitööd. Nad said endale lubada reise ning korralikku autot, millega mees Harjumaalt Tallinnas tööl käis. Last neil veel ei olnud.

Ingrid oli küll lapsest juttu teinud, aga Marek vastas iga kord, et nad peaksid veel mõne aasta kannatama, kuni majalaen enam nii palju ei rõhu. Marek lootis järgnevatel aastatel palju rohkem tulemustasu hakata teenima. Selleks tegi ta vahel tõesti pikki tööpäevi. Ingrid leppis Mareki väitega, kuigi enamik temaealisi sõbrannasid oli juba sünnitanud ja Ingrid nägi, kuidas nad oma uut seisust nautisid.

Ühel õhtul, kui Marek oli sõbra juurde sauna läinud, märkas Ingrid oma kodus välisukse juures pikki tumedaid juuksekarvu. Kui ta põrandale põlvili laskus ja juuksekarvu lähemalt uuris, siis ta lausa ehmatas, kui palju neid oli. Marekil olid lühikesed juuksed ja tema ise oli blond. Ta teadis, et viimasel ajal pole nende alevist eraldi asuvas majas käinud ühtegi tema sõbrannat või peretuttavat. Ei heleda- ega tumedapäist, ei lühikeste ega pikkade juustega. Aga ta ei hakanud kohe järeldusi tegema. Võib-olla olid need juuksed lihtsalt juhuslikult kusagil avalikus kohas mehe või ka tema riiete külge sattunud?

Aga sellest leiust alates muutus Ingrid eneselegi märkamatult valvsaks. Ja kuna ta oli valvas, hakkas ta neid tumedaid pikki juukseid oma kodus ka edaspidi nägema. Ka pärast ülihoolikat tolmuimejaga puhastamist ilmusid juuksekarvad nädala pärast tagasi. Ingridist sai pärast seda amatöördetektiiv. Ta avastas, et need juuksekarvad tulevad nende elamisse Mareki riiete küljes. Kuna Marek oli tema vastu endiselt kena, ei julgenud ta teda otse truudusetuses kahtlustada. Aga oma tähelepanekutest ta mehele siiski ei rääkinud, et teda mitte ära hirmutada ja ettevaatlikuks teha.

Siis sõitis Ingrid nädalasele tööreisile Rootsi. Marek saatis ta lennujaama, kallistas ja suudles nagu armastav ja ootama jääv abikaasa ikka.

Kui Ingrid reisilt tagasi tuli, leidis ta samasugused tumedad juuksekarvad oma magamistoast. Voodilinade vahel või teki ja patjade peal ta juukseid ei näinud, küll aga voodi ees. Sel hetkel oli ta rohkem detektiiv kui petetud abikaasa. Ingrid imestas ise ka, et ta ei olnud ahastuses ega kurb. Küllap oli see Mareki armukese eelaimus juba kuudega tema sisse tulnud ja ta jõudis selle mõttega harjuda. Nüüd oli täiesti kindel, et see tumedate pikkade juustega naine on käinud nende magamistoas. Täiesti ilmselt sai Marekile saatuslikuks see, et ta polnud mitte kunagi viitsinud tolmuimejaga tube koristada. Ingrid mõtles, et küllap mees kloppis voodiriided puhtaks, aga voodi ette kukkunud juuksekarvu ei viitsinud tolmuimejaga ära tõmmata. Kõige rohkem tahtis Ingrid sel hetkel teada, kes see naine on.

Ingrid helistas sõbrannale Kadrile, kes elas samas alevis. Ta ei hakanud pikka sissejuhatust tegema, vaid ütles Kadrile, et vajab abi, kuna tema mees petab teda. Kuna Marek oli veel tööl, sõitis Kadri kohe sõbranna juurde. Ingrid näitas musti juuksekarvu magamistoa põrandal ja rääkis, et on neid mehe riiete peal korduvalt näinud. Kadri oli üllatunud, et Ingrid ei halanud ega nutnud üldse. Vastupidi, ta oli juba valmis mõelnud plaani, et nad võtavad pisikese videokaamera, sõidavad linna mehe töökoha juurde ja püüavad teda filmida. Kusjuures mõlemad naersid selle mõtte peale, et elu nagu filmis!

Ingrid teadis, millal mehe tööpäev kontoris lõpeb, sest oli teda korduvalt seal oodanud enne poodidesse või kinno minekut. Marek oli Kadrit paar korda põgusalt näinud, aga Kadri autot polnud ta kunagi näinud. Kadri pani igaks juhuks värvilise siidsalli ümber pea ja Ingrid istus tagaistmel, kui mees uksest väljudes just nende auto poole peaks vaatama. Aga ta ei vaadanud üldse ringi, vaid läks otsustavalt oma auto suunas.

Naised võtsid Mareki autole sappa, et teada saada, kuhu ta läheb. Nad arutasid, et kui mees sõidab linnast välja kodu poole, mis siis ikka, eks nad siis tulevad teinekord uuesti. Kelleltki ta need tumedad juuksekarvad enda külge pidi ju saama. Aga ta sõitis hoopis mööda Pärnu maanteed Nõmme poole. Naised sõitsid tema auto järel. Nad kaotasid korraks mehe silmist, aga punase tule taga said jälle kätte. Siis keeras Marek auto põiktänavasse ja jäi mingi puumaja ees seisma. Kadri jättis ka oma auto teiste autode taha seisma. Nad olid kindlad, et Marek nende autot parklas ei märganud ning sellepärast nad ka ei kartnud, et ta jälitamist märkab. Marek tuli autost välja ja astus majauksest sisse. Naised ootasid põnevusega, nagu oleks tegemist täiesti võõra mehega, kelle nad peavad paljastama.

Ja siis tuli Marek majast välja koos pikkade tumedate juustega pikajalgse neiuga.
"Kuradi mölakas!" pomises nüüd Ingrid südametäiega, aga ise filmis paarikest. Kadri andis märku, et nad võiks autost välja minna, aga Ingrid raputas pead ja ütles külmalt: "Ei, vara veel. Vaatame, kuhu nad lähevad."

Marek ja tema pikajuukseline istusid koos autosse ja sõitsid minema, seaduslik abikaasa ja tema sõbranna teise autoga kannul. Autos arutasid naised, miks mees majja ei jäänud, ja leidsid, et neiu elab järelikult kellegagi koos, kas koos sõbrannaga või lapsega või äärmisel juhul emaga. Ingrid arvas, et ema ette ei julgeks Marek vast ilmuda. Kui ta elaks aga mehega, poleks Marek ju julgenud korterisse sisse minna.

Lõpuks keeras auto ühe väikese hotelli ette. Marek ja neiu läksid hotelli uksest sisse. Ingrid filmis seda.

Kadri tuli Ingridile midagi ütlemata autost välja, tõmbas salli rohkem otsaette ja astus rahulikult paarile hotelli järele. Nüüd tekkis küll Ingridil hirm, et mis siis saab, kui nad vahele jäävad. Aga ta sisendas endale, et kui mees söandab teda petta, siis on temal õigus ka meest jälitada.
Kadri seisis leti ääres ja silmitses tagasihoidliku hotelli bukletti, kuni töötaja paariga tegeles ja toanumbri ütles. Kui paar oli lahkunud, palus Kadri, kas ta võib tualetti kasutada. WCst helistas ta Ingridile, ütles toa numbri ja küsis, mis nüüd edasi saab. Ingrid ei mõelnud kaua. "Ma lähen sisse!" ütles ta.

"Kas need oleme tõesti meie?" küsis Kadri endalt kraanikausi kohal olevasse peeglisse vaadates. Kui ta fuajeesse tagasi jõudis, tuli Ingrid parajasti uksest sisse, ütles rahulikult tere ja astus tubade poole. Kadri läks tagasi autosse ja mõtles, et tahaks sellest kohast võimalikult kaugel olla.
Ingrid astus kiire sammuga õige ukse taha, koputas ja ütles, et toateenindus soovib külakosti tuua. Sellest piisas, et Marek ukse avaks. Ingrid ei teagi tagantjärele, miks ta üldse seal toas filmida tahtis. Kõik oli ju niigi selge. Kas äkki selleks puhuks, kui mees peaks hakkama rääkima, et Ingrid on kõik välja mõelnud? Või oli ta lihtsalt oma detektiivitöösse nii sisse elanud, et tahtis otseseid süütõendeid? No päris teolt ta neid ju ei tabanud, sest mõlemad olid veel riides. Ukse avanud Marek oli nii kohkunud, et lasi lihtsalt Ingridil oma nägu filmida. Ingrid oli korraks kartnud kallaletungi, aga kõik läks vastupidi. Ta astus edasi, filmis tuba ja voodi peal istuvat neiut ning ütles talle: "Saame tuttavaks, mina olen Mareki abikaasa Ingrid." Hirmunud neiu tõusis püsti ja ütles: "Kristel." Marek istus voodi peale ja pomises: "Palun anna mulle andeks, ma ei mõelnud, mis ma teen."

"Sa ju solvad praegu neiu Kristelit," ütles Ingrid endalegi ootamatult. "Kindlasti oled sa talle öelnud, et armastad teda, ja nüüd reedad ta. Aga ma jätan teid nüüd teineteist nautima, sest selleks te siia ju tulite."

Kadri oli autos istudes jõudnud juba kujutleda, et kui toas löömaks ei läinud, siis kindlasti ägedaks sõnavahetuseks. Ta otsustas, et laseb veel mõned minutid mööduda ja siis läheb sõbrannale järele. Ta oli väga imestunud, kui Ingrid tuli hotellist välja rahulolevana, nagu oleks äsja malepartii võitnud. Ingrid ütles, et ta tõesti ei tunne mingit südamevalu, vaid pigem rõõmu töövõidust, et see asi on nüüd tehtud ja ta saab eluga edasi minna.

Marek helistas mitu korda, palus vabandust ja rääkis otsast alustamisest, aga Ingrid vastas, et tema alustab küll otsast, aga mitte Marekiga. Mees helistas nii sageli, et Ingrid lülitas telefoni välja. Tunni pärast oli mees kodus ja vabandas jälle. Ingridil õnnestus talle siiski selgeks teha, et ta tahab kindlasti abielu lahutada ja Tallinna kolida, sest talle on head töökohta pakutud. Umbes kuu aega helistas Marek veel ja tõotas, et nüüd on ta elu lõpuni truu, aga siis hakkas tema lootus kustuma.

Ingrid kartis, et majamüümisega läheb suureks tüliks, sest Marek oli seal palju asju ise teinud ja see oli väga oma. Samas poleks tal ju kuskilt Ingridi väljaostmiseks raha võtta. Vastu naise oletusi oli Marek nõus maja kohe maha müüma ja pangalaenust üle jääva raha pooleks tegema.
Kui maja sai paari kuuga müüdud ja mõlemad olid endale Tallinnas korteri leidnud, said neist üsna head sõbrad. Marek rääkis, et firma, kus Kristel töötab, on nende firma klient. Nii nad tutvusid ja jõudsid kiiresti voodisse. Marek tunnistas, et ta ei armunud Kristelisse, vaid tahtis lihtsalt ellu vaheldust. Hotellis pidid nad sellepärast kohtuma, et Kristel elab korteris koos sõbrannaga. Mareki ja Kristeli intiimsuhe lõppes sel õhtul, kui Ingrid nende hotellituppa tungis, sest kummalgi polnud enam isu kohtuda. Pärast seda arenes Marekil suhe ühe abielunaisega. Kuna ta rabas kõvasti tööd, siis sobis talle selline suhe, kus naine oma riideid tema kappi ei too. Ingrid tutvus lahutatud mehega, kellega ta siiski ei kiirustanud kokku kolima.

Muidugi tahtis Marek väga teada, kuidas Ingrid talle jälile sai, et teda jälitama hakkas. Ingrid rääkis siis juuksekarvadest. Ta tahtis eksmehelt teada, kas neiu oli ka nende kodus käinud, sest ta leidis magamistoast tema juuksekarvu. Mees tunnistas, et Kristel oli mitu ööd nende juures, kui Ingrid Rootsis tööreisil oli. Aga et ta kloppis ju hoolega voodiriideid. Ingrid rääkis siis, et kui Marek oleks sel õhtul elus esimest korda tolmuimeja tööle pannud ja voodi kõrvale kukkunud juuksekarvad sealt ära tõmmanud, oleks Ingrid võib-olla veel mitu kuud esikus juuksekarvu uurinud ja Marek oleks saanud kaksikelu edasi elada. Marek vastas, et see kaksikelu juba väsitas teda, aga Kristel ei tahtnud temast lahti lasta.

Einar Ellermaa "Eesti armukesed", kirjastus Kentaur