Nelja ja poole tuhande kilomeetri pikkusel idarindel toimus 1942. aastal palju tähtsaid sündmusi. Me ei jõua neid kõiki jälgida, vaadakem põhiliselt, mis toimus meie lähivälismail — Loode-Venemaal ja Soomes.

Aga alustagem vast sellest, kuhu jõudis idarinne aastavahetuseks 1941/1942.

Idarinde põhjatiival olid Põhja-Soomes paiknenud Saksa armeekorpuse “Norwegen” lahingutulemused üpris kesised. Vastu Jäämerd liiguti Murmanski sihis vaid 20–30 km, pealetung takerdus juba 1941. aasta juuli alul ja nii jäigi kuni 1944. aastani, mil tagurpidikäik anti. Sealne maastik on teedeta ja keskeurooplastest sakslased-austerlased ilmselt leidsid, et sellises pärapõrgus ei saagi sõdida. Küllap sama arvasid ka vastas olnud venelased ja vast leiti seal muid meestele meelepäraseid tegevusi — talvel külmarohu pruukimine, suusatamine ja virmaliste imetlemine, suvel kalapüük sealseist rohkearvulistest järvedest, seente ja marjade korjamine jms. Olen ise sealkandis veetnud oma noore mehe aegadest üle kolme aasta ja nägin, et ega rahuaegadelgi need rõhuasetused palju teised ei olnud.

Polaarjoone lähedal ja sellest veidi lõuna pool asunud Saksa armee korpuse “Norwegen ” ründetulemused olid veidi paremad. Ida poole liiguti kuni 150 km, võttes tagasi Soome poolt Talvesõjas kaotatud Salla piirkonna ja üht-teist Kalevala maast Karjalast, kuid strateegilises mõttes ei saavutatud midagi, kuna sealse pealetungi esmaeesmärk — Murmanski-Leningradi raudtee jäi saavutamata, rääkimata Barbarossa-plaanis uneldud Arhangelskist, milleni jäi veel ligi 400 km.

Soome sõjaväe pealetung kannasel, Laadoga- ja Kesk-Karjalas tõi aga edu. Kannasel mindi veidi üle endise riigipiiri, Laadoga-Karjalas aga Süvari (venelastel Svir) jõeni, mis Äänisjärvest (venelastel Onega) Laadogasse voolab. Süvari idaosas mindi üle jõe, kuna seal olid paremad kindlustumistingimused. Karjala rinne jäi enam-vähem ühe paiga peale kuni 1944. aastani. Muide, Soome ei kuulutanud vallutatud Karjala alasid oma riigiga liidetuiks, Mannerheimi arvamist mööda sai neid vaid kasutada tulevastel läbirääkimistel NSV Liiduga Soome sõjaeelsete piiride tagasisaamiseks. Aeg näitas, et selles asjas vana tark Mannerheim eksis.

Eesti ida- ja kagupiiri taga Pihkva- ning Novgorodimaal ja Leningradi lähistel tegutses sakslaste väegrupp “Nord” oma 16. ja 18. armeega. See oli aastavahetuseks jõudnud Leningradi lõunaservale, Laadoga järve läänekaldale, Volhovi jõeni, Ilmjärveni (venelastel Ilmen) ja Seligeri järveni. 1942. aasta jooksul toimusid seal ägedad lahingud. Need algasid juba 7. jaanuarist, mil Punaarmee läks mitmes rindelõigus rünnakule. Ja punavenelaste ettevõtmised esialgu sujusid, sest Wehrmacht oli saksa rahva suurte juhtide tarkuse tõttu sattunud keset Venemaa talve ja tuisku ilma talveriiete, -mütside ja -jalatsiteta, mootorid ilma talveõlideta. Ning loomulikult sama relvastusega, nagu II maailmasõda alustadeski, sest Saksamaa juhid olid ammuste aegade väejuhatajatelt ammutanud tarkusetera, et sõda tuleb lõpetada samade relvadega, kui seda alustati, sest muidu tuleb tootmine ümber korraldada ja sellega on palju sekeldamist.

Ida pool idarinnet nii ei arvatud. Sealseist sõjatehastest tuli relvastusse nüüd juba küllaltki heatasemeline sõjatehnika: mürsukindla soomusega ja 3-tolliste kahuritega relvastatud tankid T-34 ja KV, kiired ja hea manööverdusvõimega hävituslennukid Jak-1 ja Jak-7, pommi- ja luurelennukid Pe-2, reaktiivmiinipildujad BM-8-24, BM-8-48 ja BM-13-16 ning palju muudki.

Tank T-34. Foto: Antonov/Wikipedia

Ja lõputult rikkalt USA-lt hakkasid Venemaa sadamate poole liikuma laevakaravanid, läbi Iraani lõputud autokolonnid ning üle Alaska ja Tšuktšimaa tuhanded lennukid. Ikka “idademokraatiale” toetuseks. Kuuldavasti saadeti idaimpeeriumi ka laevalastid okastraati, ametlikult traattõkete tegemiseks rindel, tegelikult aga traataedade tegemiseks ümber järjest “paljunevate” vangilaagrite.

23.JAANUARIL SATTUS 5000–5500 SAKSLAST ILMJÄRVEST LÕUNA POOL OLEVAS HOLMI VÄIKELINNAS "KOTTI".

Meie poolt vaadeldavas rindelõigus tekkis Punaarmee talvepealetungide ja sakslaste vastutegevuse tulemusel üpris keeruline situatsioon. 23. jaanuaril sattus 5000–5500 sakslast Ilmjärvest lõuna pool olevas Holmi väikelinnas “kotti”, 8. veebruarist aga 96 000 sakslast Ilmjärve ja Seligeri järve vahel Demjanski “kotti”; 19. märtsil aga sattus omakorda “kotti” venelaste 2. löögiarmee Ilmjärve ja Leningradi vahelisel metsamaastikul.

Kevadesoojadega tuli sakslastel jälle eluvaim sisse ja 1. mail õnnestus Demjanski “koti” vägedel saada ühendus pearindega, 5. mail deblokeeriti ka Holmi “kott”.
Venelaste 2. löögiarmeel läks kehvemini. See purustati juulikuus, kusjuures sakslaste kätte langes 32 759 vangi, kümnete tuhandete meeste surnukehad jäid aga sinna kõdunema aastakümneteks. Armeejuhataja kindralleitnant Andrei Vlassov andis end vangi ja oli järgnevalt tegev nn Vene Vabastusarmee organiseerimisel.

Üks märkimisväärne seik tuleb aga sellest aastast ette veel Soomest, kuigi see ei ole otseselt seotud sõjategevusega. Nagu siinse peatüki pealkirjast näha, oli see marssal Mannerheimi 75. sünnipäev 4. juunil.

Jätkusõja alguseks oli Mannerheim toonud oma peakorteri Mikkeli väikelinna, mis jääb mereäärsest Kotkast umbes 130 km põhja poole. Mannerheimi kolmveerandsajandiline juubel peeti aga Mikkelist 95 km kagu pool paiknevas Immola raudteejaamas peatunud marssali erirongis, sest päev varem oli Saksamaalt tulnud teade, et Hitler tuleb marssali sünnipäevale ja Immolas oli vast Mikkelile lähim lennuväli, kus nii kõrge külalise 4-mootoriline lennuk Fw 200 “Condor”, erinimega “Immelmann III” maanduda sai.

Mannerheimi rong sõitis Mikkelist välja 3. juuni õhtul ja peale staabiohvitseride mahutas see salkkonna naiskokki ja lauakatjaid koos toidukraami, napside ja serviisidega. Immolasse jõuti varahommikul, sinna jõudis ka president Risto Ryti erirong, mis tõi kohale peaminister Jukka Rangelli, rahandusministri Väinö Tanneri ja teisi kõrgeid härrasmehi. Lisaks õnnesoovidele oli presidendil ka üks hea uudis — valitsuse otsusega on sünnipäevalapsele antud Soome marssali auaste, mis on üks järk kõrgem ta senisest sõjamarssali auastmest. Võib arvata, et uus auaste tõi kaasa ka väikese palgalisa ja eks raha ole ikka tarvis… Samal ajal katsid naised verivärske Soome marssali kahes vagunis laudu presidendilossist saadetud hõbenõudega. Rastenburgist Ida-Preisimaal aga oli startinud Hitleri lennuk, mis võttis kursi põhjakirdesse, Tallinna poole. Führer’i ja riigikantsleri lennukiga lendas kaasa 30 hävituslennukit. Hitleri lennumarsruudil oli Saksa õhutõrjet ja kõiki muid asjaosalisi teenistusi eelnevalt mitu korda hoiatatud ja instrueeritud, et nad (Jumal hoidku!) taevasse ilmunud hiigellennukit alla ei tõmbaks. Ega neile muidugi ei öeldud, kes see ülitähtis ülelendaja on, aga erakordseks ohutusmeetmeks oli seegi, et sel päeval pandi Tallinna ja Helsingi vahele 30 vahilaevast koosnev ahelik, üks laev iga 2,5 km takka. Seda selleks, kui too “Immelmann” peaks mingil põhjusel taevast merre sadama.
Tolleaegsed sõjamehed mäletavad, et 30 saksa lenduritega mehitatud saatehävituslennukit olevat oma kaitsealust saatnud Tallinnani, siit edasi lennanud Hitleri lennuk vaid nelja Soome hävituslennuki saatel.

Lennanud üle Helsingi, võttis Hitleri lennuk kursi Immolale, kuhu maandus keskpäeva paiku. Lennuväljal oli Hitlerit kui Suur-Saksamaa riigipead tulnud vastu võtma president Ryti. Sealt sõideti raudteejaama, kus oma rongi juures ootas Mannerheim. Hitler ei tulnud sünnipäevale nii-öelda “tühjade kätega”, ta kingitus — must luksusauto Mercedez-Benz ilmus kohale küll teisi teid pidi.

Kell 13.15 algas marssali rongis pidulik lõunasöök. Eelroaks olid muna-, riisi- ja kapsapirukad, seejärel toodi lauale keedulõhe ja täidetud haned. Taimetoitlasest Hitler muidugi viimastest keeldus, talle anti ette Saksamaalt kaasa pandud salapärased taimetoiduroad. Muidugi ei võtnud end karsklasena reklaaminud Hitler osa ka pidusöögiga kaasnenud napsitamisest. Või kes teab? Midagi talle igatahes kallati lennukiga kohale toodud pudelist.
Soome riigiisad kartsid, et Hitler teeb juttu soomlaste suuremast panusest sõjas — kas Leningradi vallutamisel, Murmansk-Leningradi raudtee läbilõikamisel või mingil muul viisil. Aga ei, Führer ei kõnelnud Immolas sõjast ega poliitikast.

VARALAHKUNUD SÕJAAJALOOLANE HANNES WALTER ON MULLE RÄÄKINUD, ET TAGASITEEL TEGI FÜHRER VEERANDTUNNISE VAHEMAANDUMISE TALLINNAS.

Sama päeva pealelõunal asus Hitler tagasilennule Rastenburgi, mille lähedal oli ta idasõjakäigu peakorter Hundikoobas.

Varalahkunud sõjaajaloolane Hannes Walter on mulle rääkinud, et tagasiteel tegi Führer veerandtunnise vahemaandumise Tallinnas, Ülemiste lennuväljal. Seal andnud ta väikese instruktaaži kohalekutsutud Eesti Omavalitsuse juhile Hjalmar Mäele ja kindralkomissaar Karl-Siegmund Litzmannile. Walter kuulnud seda tollaselt 42. politseipioneerpataljoni inseneriväelaselt Robert Eduard Telliskivilt. Kui jutt tõele vastab, on ilmselt tegemist ainukese juhusega, mil Hitler oma jalad Eestis maha pani. Vaevalt, et ta oma siinseid sulaseid otse lennukis jutule võttis.

Tähtsaimaks sündmuseks idarinde lõunatiival oli muidugi sakslaste suurpealetung, mis algas Ukrainast ja jõudis Stalingradis (praegu Volgograd) Volga jõeni, kagusuunal aga Kaukasuse mäestikku.
Kuid neis paigus sai Wehrmacht’il lõplikult jaks otsa. 18. novembril läks Punaarmee vastupealetungile Stalingradi jõudnud Saksa 6. armee tiibadel olnud 3. ja 4. Rumeenia armee vastu, murdes neist läbi. Juba 22. novembril ühinesid punavenelaste rünnakukiilud ja maa-alale, mille pikkus idast läände oli ligi 50 km ja lõunast põhja 40 km, jäi 274 000 ümberpiiratud sõjameest. Neist 241 000 olid sakslased, 19 700 venelastest ja muudest idarahvastest abiteenistuslased ning 13 000 Rumeenia sõdurid. Seda seltskonda juhatas kindralooberst Friedrich Wilhelm Ernst Paulus, kellel ei olnud julgust Hitleri keelu vastaselt proovida oma vägedega läände, pearinde juurde, välja murda.

Stalingrad jaanuaris 1943. Foto: Saksa Riigiarhiiv/Wikipedia

Nii jäidki need mehed nälgima ja külmetama Stalingradi ning selle lähedasse steppi.

Nagu öeldud, ei olnud Kaukaasiat esialgses Barbarossa plaanis nimetatudki, kuid vast meenusid sõja edenedes kellelegi Saksa tarkpeadest Bakuu ja Groznõi naftaväljad. Maaõli oli aga Saksa sõjamasinale vaja lõputult, kuid mis vast veelgi tähtsam — need naftapiirkonnad tuli bolševike käest ära võtta. 1942. aasta hilissuvel rühkiski Wehrmacht’i idarinde lõunapoolsem tiib Kaukaasia poole, kus kätte saadi Groznõi naftapiirkond Tšetšeenias, kuid hoopis tähtsam Bakuu jäi võtmata.
Ettenägematu “kingitusena” aga sattus Saksa alpiküttide kätte Euroopa kõrgeim mägi Elbrus (5642 m merepinnast), mille idaküljel löödi Punaarmee mägivägedega 27.–28. septembril 4 km kõrgusel lahing, mida asjaosalised on pidanud kõrgeimaks II maailmasõjas. Elbruse tipule viidi Saksa sõjalipp, mida kaugelt vaadates ei saanud aga nõukogude lipust eristada, kuna mõlema totalitaarriigi lipud olid veripunased.

Seoses Saksa ja Rumeenia vägede suuremastaapse kaotusega Stalingradi lähistel, kerkis oht, et Kaukaasiasse tunginud Saksa väegrupp A lõigatakse ülejäänud idarindest ära. Seetõttu algas aastavahetusel Saksa vägede väljatõmbumine Kaukaasiast. Läksid muidugi ka seal olnud Soome vabatahtlikest Relva-SS pataljon ja Euroopa kagunurgani jõudnud rumeenlased.

-----------------------------------------------------------------

Mati Õuna “II maailmasõja faktid ja legendid” on esimene eesti autori kirjutatud kompleksne ülevaade II maailmasõjast, mille lõpust möödus äsja 70 aastat.
Selle sõja käsitlus ja faktid olid meid okupeerinud Nõukogude Liidus pea peale pööratud, mistõttu oli kallutatud ka sel teemal ilmunud eestikeelne kirjandus. Viimase 20 aasta jooksul on aga Venemaa arhiividest selle sõja kohta tulnud välja palju erakordselt huvitavaid andmeid, mida lääne sõjakirjandusse on jõudnud harva.
Käesolev raamat võtabki kokku nii lääne kui ka venemaise tähtsama ja huvitavama teabe II maailmasõjast, vaadeldes selle tähtsündmusi, juhtivisikuid ja raskerelvastust, ka Eesti vaatevinklist.

Raamat saadaval raamatupoodides ja veebis:

http://www.rahvaraamat.ee/p/ii-maailmas%C3%B5ja-faktid-ja-legendid/709428/et?isbn=9789949391257