Talvised teeolud muudavad astumise libedaks. Iga päev keegi kukub ja saab viga. Väiksema valu ja paistetuse puhul on abi külmageelist või -kotist, suuremate vigastuste puhul tuleb aga pöörduda arsti poole.

Massaaž aitab terveneda

Traumapunktis näitab professionaalne vaatlus ja röntgenanalüüs, kas käsi-jalg tuleb panna kipsi või mitte. Ühel või teisel juhul esmaabi saanud, tekib kannatanul aga küsimus, kuidas edasi? Mida teha, et võimalikult kiiresti normaalsesse ellu ja tööle naasta?

“Kui jala või käe liiges on nihestunud ja turses, kuid kipsi ei vaja, võiks sellele juba järgmisel päeval teha lümfimassaaži,” soovitab massöör Marge Kaljuvee.

“Oskuslik massöör paneb haigele kohale ka kinesioteibi. Lümfitehnikaga haigele kohale asetatud teip tõstab naha aluskoe üles, nii et seal all on koevedelikul rohkem ruumi liikuda. Nii lümfimassaaži kui ka teibi toimel suundub kogunenud liigne koevedelik haigest kohast eemale, nõnda väheneb turse ja valu.”

Marge usub, et Eesti Massööride Liidu koduleheküljelt www.massaaziliit.ee leiab igaüks oma elukohale lähedal töötava lümfimassööri-terapeudi.

“Kinesioteip ei fikseeri liigest jäigalt, vaid tagades liigese hea liikuvuse, soodustab selle vere­varustust ja takistab ühtlasi ülepaine tekkimist. Kinesioteipimist kasutatakse kõigi kehaosade, ka näo puhul. Teipi tuleb osata panna, sest oskamatusest võib kasu asemel kahju sündida. Teibi paigaldab vastava koolituse läbinud massöör või füsio­terapeut."

Kui käsi või jalg ikkagi kipsi pannakse, on abi tavamassaažist, mida tehakse vastaskäele või -jalale.

“Niisugusel massaažil on reflektoorne mõju: närvide mõjutamine ühel kehapoolel saadab impulsi ajju ja aktiveerib haige poole tervenemist.”

Liigesed kiiresti liikuma!

“Kui valu ja turse juba järele annavad või kips ära võetakse, tuleb end kohe liigutama hakata,” manitseb Marge.

“Kes on harjunud jooksmas käima, mingu jooksma; kes on käinud trennis, mingu tagasi, aga tehku esialgu kõike väiksema koormusega, enesetunde järgi. Muidugi sõltub palju trauma ulatusest, kuid eriti vajavad liigutamist õlad, et vältida nn külmunud õla sündroomi.”

Marge tunnistab, et traumajärgselt on paljud liigutused isegi spordi- või jõusaalis vähem valulikud ehk hõlpsamini tehtavad kui näiteks joogatunnis.

“Jooga staatilised asendid annavad liigesele ja lihastele suuremat koormust, spordisaali trenažööridel treenimist võib aga füsioterapeutide terminoloogia kohaselt nimetada “suletud ahelaga liikumiseks”. Ehk siis käed on harjutuste ajal toestatud.”

Siinkohal õpetab Marge paar harjutust, mida on õlgade liikumapanemiseks just kodus kerge teha.

- Seiske või istuge toolil. Võtke kätte harjavars ning seda ühe otsaga maha toetades tehke käega ringe, nii nagu segaks putru. Vahelduse mõttes ringitage algul üht- ja siis teistpidi.

- Seiske küljega käesirutuskaugusel seinast. Nüüd “ronige” näppudega seinast üles ja alla – täpselt nii kõrgele, kui valu laseb.
Oska kukkuda

Kui aga trauma põhjuse – kukkumise – juurde tagasi tulla, teab Marge, et vahel tekitavad järsud kukkumisest päästvad liigutused liigestele-lihastele suurematki kahju kui kukkumine ise.

“On vana tõde, et kes lapsena iluuisutanud on, oskab pehmelt kukkuda, samuti õpetatakse kukkumist judos.

Nõnda tuleb välja, et oskajatel kukkujatel on targem ehk sõna otseses mõttes tervislikum end libisemise korral külili visata, kui et koomilisi tasakaaluharjutusi teha. Kui meie teeolud ei parane, ehk peaksime kõik õppima pehmelt kukkuma?”


TASUB TEADA

Kinesioteip

Kinesioteip on kangast ja akrüülliimist veniv teip, mida kasutatakse taastusravis ja spordimeditsiinis. Kinesioteip on paljude kasutusvõimalustega: fikseerib ja stabili­seerib, kiirendab keha verevoolutust, lümfi- ja ainevahetusprotsesse, säilitab paigaldamisel keha normaalse dünaamilise liikuvuse.

Kinesioteipimismeetodi looja on jaapan­lane dr Kenzo Kase, kes oma kogemuse alusel järeldas, et valu tuleneb lihas- ja sidekoe düsfunktsioonist liigeste ümber. Ta soovis lisaks teraapiale luua abivahendi, mis mõjutaks inimese haiget piirkonda ka pärast terapeudi juurest lahkumist.