Seadus tagab pärimisõiguse ning surma korral on pärijateks surnu seaduslik abikaasa ja lapsed. On levinud eksiarvamus, et ühe abikaasa surma korral on pärijaks üksnes teine abikaasa. See ei kehti isegi juhul, kui paaril endal ei olnud lapsi – sel juhul pärivad koos abikaasaga surnud isiku vanemad, õde-vend või nende lapsed.

Testament
Seadusest tulenevat pärijate ringi saab igaüks ümber kujundada testamendi ehk oma viimse tahte avaldusega. Testamendi korral jääb isik oma vara peremeheks ja testament jõustub surma järel. Testament ei takista isikul eluajal oma varaga tehingute tegemist (eelkõige kinkimist). Testamendiga saab ka lastetu paar määrata abikaasa ainupärijaks, välistada pärijate ringist pärandit „mitte ära teeninud“ lähedase või pärija, kes on juba eluajal vanematelt piisavalt vara või toetust saanud.

Testament annab seega võimaluse lahendada pärimisküsimust õiglaselt.
Testmendi tegemine näitab üles isiku vastutustunnet, et ta ei jäta vara jagamist oma arvukate sugulaste õlule. Rohkem võiks eluõhtule jõudnud kaaluda oma varaosa jätmist heategevuslikeks eesmärkideks. Millegipärast saabuvad enamasti sellised pärandid meile välismaalt (kodukoolile, lastekodudele, haiglatele jne), kuid eks see näita ühiskonna küpsuse astet.
Abikaasad saavad teha ka vastastikuse testamendi, mille muutmine ei ole enam nii lihtne kui igaühe eraldi tehtav testament. Sellise testamendiga soovivad abikaasad määrata teineteist vastastikku pärijaks eesmärgiga vältida vara killustumist kauem elanud abikaasa ja laste vahel. Seda eriti juhul, kui lapsi on erinevatest suhetest. Lapsed pärivad sel juhul mõlema vanema surma järel ning seda pärijate ringi saavad abikaasad ühiselt kujundada.

Testament on soovitatav teha notari juures või notar koju kutsuda, sest sel juhul on tagatud õigusnõuanne ja üheselt arusaadav viimse tahte avaldus. Inimene võib testamendi ka ise omal käel kirjutada või selle kahe tunnistaja juuresolekul allkirjastada. Niinimetatud kodune testament kehtib kuus kuud ja vajab siis jälle uuendamist.

Kinkimine
Kinkelepingu puhul muutub vara omanik kohe ja kinkelepingu tingimusena saab kokku leppida, et kinkijal on õigus sisse elama jääda kuni surmani. Selline kokkulepe on tungivalt soovitatav kanda ka kinnistusraamatusse, et tagada seeselamise õiguse kestmine ka olukorras, kus uus omanik kinnisavara edasi võõrandab või peaks seda müüma näiteks kohtutäitur. Kinkelepingu lisatingimustena saab kokku leppida ka ülalpidamiskohustuses või selles, et kommunaalkulusid kannab kingisaaja.
Kirjalikult fikseeritud lisatingimuste täitmata jätmine või ka seaduse keeli „jäme tänamatus“ annavad õiguse tulla kinkijal notari juurde ja lepingust taganeda. Taganemise korral tekib üksnes kingituse tagasinõudeõigus ja vaidluse korral peab ikka pöörduma kohtu poole, mis pole odav tegevus. Seega peab kingituse korral üheksa korda mõõtma ja üks kord lõikama.

Sageli tahavad isikud siiski oma omandist ja sellega seotud kuludest lahti saada juba enne surma. Kingituse tegemisel võib olla kinkija motiiv see, et siis ei ole vaja pärimisasja ajada. See ei pruugi siiski nii minna, sest inimesel on ka pangakonto ning otsekorraldus- ja muud tarbimislepingud, mida pärimistunnistuseta lõpetada ei saa. Ka testament ei võta ära vajadust pärimismenetluse algatamiseks notari juures – testament on sel juhul üksnes pärimisasja lahendamise alus.

Mis on soodsam?
Notarile sageli esitatav küsimus on: kumb on omanikule soodsam, kas vara kohe ära kinkimine või pärast pärimisasja vormistamine? Sel alusel siiski otsust teha ei saa. Põhiküsimused, mida vaagida, on ikka need, kas ollakse valmis omandist kohe loobuma ja kas vara omandaja on usaldusväärne isik või soovitakse jääda siiski ise vara omanikuks surmani.

Ka lõivude mõttes ei pruugi olla kinke või pärimisasja vormistamine väga erineva maksumusega. Pärimisasja kulu on keskeltläbi 200 eurot ja kui teha eelnevalt testament, siis lisandub veel 40 eurot. Kinke vormistamine sõltub erinevalt pärimisasja lahendamisest vara väärtusest. Kui korter maksab näiteks 70 000 eurot, siis kinkelepingu vormistamise notaritasu ja riigilõiv on umbes 280 eurot.
Varaliste küsimuste osas on võimalik jääda surmani omanikuks ja anda üksnes notariaalne volikiri mõnele lähedasele usaldusisikule kinnisvaraga seotud toimingute tegemiseks, sealhulgas korteriühistu üldkoosolekul osalemiseks, vara üürileandmiseks, kommunaalteenuste lepingute sõlmimiseks ja nii edasi. Siiski tahan hoiatada üldvolikirja tegemise eest ja seda eriti „võõra inimese“ kasuks. Üldvolikiri annab esindajale täielikud õigused kõigiks tehinguteks ja toiminguteks teie varaga (pangakontod, kinnis- ja vallasvara). Pigem paluda notaril volikirjas piiritleda konkreetsed tegevused, milleks volitust anda on vaja.
On veel üks asi, mis tekitab palju arusaamatust. Nimelt arvavad inimesed, et kui korter või maja on kinnistusraamatus tema nimel, siis ei ole vaja abikaasa surma puhul pärimisasja ajada, ning tekivad probleemid, kui sellist vara tahetakse müüa, kinkida või pantida. Notar tuvastab, et abielu kestel ostetud või erastatud kinnisvara on perekonnaseaduse kohaselt siiski ühisvara, ja pärimine tuleb vormistada tagantjärele. Vaid kingitused, tagastatud vara ja pärandvara ei muutu abikaasade ühisvaraks. Samas, juhul kui isik ehitas või ostis maja, kui ta oli vallaline, ja maa erastas, kui oli juba abielus, muutus kogu kinnistu ühisvaraks. Kui maja kuulus abikaasadele ühiselt, aga maa erastas juurde pärast abielu lõppemist üksainus abikaasa, siis jääb kogu kinnistu ühe abikaasa lahusvaraks.
Nagu näha, ei ole varaküsimused lihtsad. Kõige kindlam on erinevaid variante kaaluda koos notariga. Kui te pärast seda otsustate mingi notariaaltoimingu kasuks, siis on eelnev nõustamine teile tasuta.
Elukiri, november 2013